Marje Joalaid: Vepslastest ja vepsa keelest

Kõnelejaskond ja asualad. Vepslased on üks läänemeresoome vähem tuntud rahvastest. Liivlastest ja vadjalastest, keda on järel vaid vähesed keelekõnelejad, teab eestlane hoopis rohkem, 2002. aasta rahvaloenduse andmeil üle kaheksa tuhandese rahvaarvuga vepslastest pole aga suurt kuuldudki. Vepslased on tegelikult olnud sajandeid tundmatud, teadusele avastas nad ju soome päritoluga hilisem Peterburi akadeemik Andreas Johan Sjögren alles 1824. aastal.

Vepslased elavad praegu Loode-Venemaal, aladel, kus piirnevad Karjala vabariik, Vologda ja Leningradi oblast. (Linn võttis tagasi oma vana nime Peterburi, aga oblast on ikka Leningradi). Kuigi kirjanduses räägitakse järjekindlalt vepsa keelesaartest või vähemalt venelaste keskel üksteisest eraldatud rühmadest (vt. nt. Uibopuu 1984: 137; Хямяляйнен 1966: 81) – eriti lõunavepslasi peetakse põhjendamatult teistest vepslastest eraldatuks (Pimenov-Strogalštšikova 1994: 19; Зайцева Н. 1994: 84; Зайцева Н. 1997: 261) – on vepsa ala tegelikult enam-vähem tervikuna kompaktne ja vepslased on omavahel ka ühendust pidanud. Välja arvatud maariba Äänisjärve (vn Онего, Онежское озеро) lõunakaldal Ošta ja Voznessenje vahel (vepsa keeles vastavalt Šušt ja Süväŕ), on vepsa asustus pidev olnud veel suhteliselt hiljuti. Praegu jääb Äänisjärvest lõuna poole põhiliselt venelastega asustatud piirkond, mis eraldab äänisvepslased ülejäänutest. Põlise ühenduse katkemine võib olla üsna hiline.  

Äänis- ehk põhjavepslased elavad Äänisjärve edelakaldal, Kesk- ja Lõuna-Vepsa ala jääb põhiliselt Vepsa kõrgustikule. Kliima on seal mõnevõrra karmim kui Eestis, seda mõjustab ka absoluutne kõrgus See on Kaspia ja Läänemere veelahkmeala, kust jõed suunduvad igasse ilmakaarde (Kurs 1974a: 53). Vepsa külad asetsevadki peamiselt veekogude ääres. Kauneim jõgi on Süväri (vn Свирь) kärestikuline lisajõgi Ojat (vps Ajät´), mis tänu oma suurele langusele meenutab mäestikujõge. Tähtsamad jõed on veel Laadoga järve suubuva Sjäsi (vn Сясь) lisajõed Paša (vps Pakśjogi) ja Kapša (vps Kapšjogi) ning Volga (Kaspia) vesikonnas Tšagoda lisajõgi Lid (vps L´edjogi ~ L´idjogi) ning Suda lisajõed Kolp (vps Koupjogi) ja  Kološma (vps Kalažjogi ~ Kalažma). Vepslaste lõunapiir jääb praegu Peterburi linnaga ligikaudu samale laiuskraadile (u 300 km idas).

XX sajandil kollektivi­see­ri­mise eest Siberisse siirdunud vepslased on rajanud oma asundused Irkutski ja Kemerovo oblastisse.

Varasemad asualad.  Varasematel aegadel on vepsa asuala olnud tunduvalt laiem, ulatudes idas komideni, kelle keeles on vepsa laene. Teenekas komi uurija Vassili Lytkin on leidnud komi keelest poolsada vepsa (ja osalt karjala) laenu ning pidanud komi-vepsa kontaktide alaks Zavolotšjet (Lytkin 1967: 23–25) – Kaelasetagust (nime kohta vt. Joalaid 2002). Tõenäoliselt on läänes vepslastega asustatud ala ulatunud vähemalt Olhava (Volhovi) jõeni ja lõunas Volga ülemjooksuni. Põhja pool on vepsa ja karjala keele segunemise tulemusel kujunenud karjala keele aunuse ehk livviko ja lüüdi murded. 

Paljud teadaolevadki vepsa külad on tänaseks venestunud või hoopis tühjad. Venestumine on eelkõige toimunud äärealadelt. Näiteks olid Varbal (kaardil nr. 44), Rusttal (45) ja Sadoveh (46) XIX sajandil, kui Vepsamaal käisid soome teadlased Elias Lönnrot (1842) ja August Ahlqvist (1855) veel vepsa külad (Ahlqvist 1859: 50), tänaseks on need aga täielikult venestunud (Муллонен И. 1985: 185). Põhja pool oli vepslastega asustatud ka ilmselt kogu Laadoga ja Äänisjärve vaheline ala, kus tänapäeval kõneldakse karjala keele lüüdi ja aunuse murret. Teadaolevail andmeil kõige idapoolsemad vepsa külad asusid Išarve (vn Исаево) ümbruses (39–42), kus vepsa keelt räägiti veel vähemalt XIX sajandi lõpus Sealt on avaldatud ka kirjapanekuid (Basilier 1890: 71–84). Teenekas vepslaste etnokultuuri uurija Vladimir Pimenov, kes käis sealkandis 1962. aastal, räägib, et sealseid elanikke kutsuti кайбаны, varem ka чухари. Kõige vanemad elanikud aga teadsid veel, et vepsa keelt («по-чудски») kõneldi külas nimega Угол (Пименов 1965: 188). Kõiki eelnimetatud etnonüüme on vene keeles kasutatud vepslaste kohta. Угол oli Basilieri sealviibimise ajal vepsakeelne Tšoga (Čoga) (Basilier 1890: 54, 60). Pean lisama, et õnneks olen eksinud, öeldes teisal, et need külad on tänapäeval tühjad (Joalaid 1998: 3). Külad on alles nagu näha Markku Niemise tehtud fotodelt, küll venekeelsed, kuid ühes külas, Suurtanhas (Surotanhas), mäletati veel, et nende esiisad on olnud vepslased (Nieminen 2003: 58–59). XX sajandi esimesel poolel on vepsa külad olnud veel Kuštjärv (vps Kuštk´äŕv) (64) ja Undjärv (vps Undg´äŕv) (65), tänaseks praktiliselt venestunud on ka Särgjärv (vps Säŕg´g´äŕv) (17). 

Lõunapoolseim vepsa küla on praegu Arskaht, vn Радогоща, alates 1970-ndaist ametlikult Радогощь (38), kuid sellest veel lõuna poole, Pjätinal (61) leidsid jällegi soome teadlased Emil Nestor Setälä ja Armas Otto Väisänen 1916. aastal ja Lauri Kettunen 1917. aastal mõned vepsa keelt kõnelevad vanamehed  (Kettunen 1918a: 40, 100–102; Väisänen 1969: 274; Кяхрик 1989: 106–107). Kohalikes kohanimedes elab vepsa päritolu siiski edasi – üht Pjätina küla: kutsutakse Русское Пятино, teist Чухарское Пятино. Tšuharija (Чухария) on tegelikult kohalik vene rahvakeelne nimetus kogu alale vepsa küladest lõunasse kuni Peterburg-Arhangelski raudteeni. Samal, praegu venekeelsel alal esinevad korduvalt külanimed nagu Чудцы, Чудская. Tihvini karjalastegi alal Šelišče küla ümbruses on ühe soo nimi Čučkovanšuo (Ыйспуу 1997: 78). Pjätinalt 12 km lõuna-edelasse jääv Järvede pagasta alla kuuluvat küla Чудская kohtame juba 1495/96. aasta kadastriraamatus nimega Чудской Конец (”дер. в Чудцском конце” – ПКОП 1930: 53). Конец ei tähista siin küll vepsa asustuse lõppu, vaid esineb samas tähenduses kui vepsa agj või eesti (küla)ots, kuid etnotoponüümid tähistavad üldiselt ikkagi asustuspiiri. Nii Tšudskaja kui mõne teinegi selle naabruses asuva vene küla elanikest on vanausulised, vanausulisus võib aga samuti viidata muule etnilisele identiteedile. Kohalikud elanikud kutsuvad etnonüümiga чухари ühelt poolt venelaste-eelset elanikkonda – tšuude – Kargopoli ümbruses (Шевелев 1976: 4) ja teiselt poolt venelasi Tšamerovo ja Vesjegonski ümbruses. Viimase kohalik hääldus on Vesjógonsk. Varem on toponüüm olnudki Весь Ёгонский ’Veś Jogna (Ёгнa) jõe ääres’. Külastades Vesjegonski kanti kirjutas tuntud ajaloolane M. Pogodin 1848, et Vesjegonski nimetust ei kuule kohapeal kusagil, ikka räägitakse Vessist: «Ночь приближается, мы еще далеко от Веси. Здесь говорят обыкновенно к Веси, за Весью, а Весьегонска не услышишь ни от кого ....» (Купцов 1998).  Küsimuse suhtes, kas Весь on siin tähendanud lihtsalt küla (esineb selles tähenduses vene kroonikates vaid ühe korra 1093. aasta all) (Пименов 1965: 35–36) või viitab vepslastele (Весь vene kroonikates), ei tahaks praegu seisukohta võtta. Tõsiasi on küll, et весь-lõpulised asustusnimed just sealkandis esinevad. Šekšna jõe keskjooksul asusid XV–XVI sajandil Луковесь, Арбужевесь, Череповесь (tänane Череповец). Vesjegonski lähedal Mologa jõe vasakkaldal olid külad Почеповесь, Колобовесь, Хотавесь. Neist kaks esimest ujutati Rõbinski veehoidla rajamisel üle, viimane küla – Хотавец – asub Darwini looduskaitsealal (vn Дарвинский заповедник) tänini. (Купцов 1998) Lisaks võiks veel märkida, et Vladimir Mainov loetleb XIX sajandi lõpul teiste vepsa asualade kõrval ka Tveri kubermangu Vesjegonski kreisi (Май­нов 1877: 42; 1881: 497) ning ühest XVIII sajandi kadastriraamatust leiame Vesjegonski ümbrusest külanimed деревня Чудь Якунина ja деревня Митина Чудь (Весьљгонск 1911: 18). Läbi Vesjogonski linna voolab Чухарский Рýчей (rõhk kohalikus pruugis esimesel silbil nagu läänemeresoome keeltes) (vt Йоалайд 1989:  81). Teistel andmeil on oja nimi Чухарный nagu üks linna põiktänavaidki ning II maailmasõja ajal mahasaetud suur männimets vana Vesjogonski lõunapiiril kandis nime Чухари (Купцов 1998). Tšamerovo ümbrusse välja rännanud karjalaste keelest on leitud mitmeid vepsa keelele iseloomulike jooni (Пименов 1965: 198). Üks Vesjogonski ümbruse karjalastega asustatud külagi kannab nimetust Чухарево (Вершинский 1932: 8). Pole võimatu, et vepslaste asuala on lõunas ulatunud kuni Volga ülemjooksuni, kokku puutudes merjalaste ja krivitšite aladega. Diplomaat Sigismund von Herberstein (Sigmund von Herberstain) tegi 1516–1517 ja 1526. aastal kaks reisi Moskva riiki ja avaldas 1549. aastal ladinakeelse (1557. aastal ilmus saksakeelne) reisikirjelduse Moskva riigist. Tema järgi on nendeks kohtadeks, kus elanikud räägivad oma keelt, nii Beloozero kui Ustjugi ümbrus (Herberstain 1975: 111, 113; Записки 1866: 118, 122). Vähemalt esimeses, aga ka tõenäoliselt teises on selleks olnud vepsa keel.  

Mitmete vanade administratiivüksuste kirikuvaldade ehk vepsapäraselt pagastate (vn погост) vepsa päritolule viitab see, et nende keskused on naabruses elavate vepslaste keeles säilitanud vepsa nime (Pujeg – Деревянное (43), T´erл – Тервиничи (48), Šugaŕv – Шугозеро (58), Pakśjäŕv – Пашезеро (57), Järved – vn Озёра (60).

Peale selle on XIX sajandist veel kaudseid tõendeid vepsa küladest. Lisaks Latšjärve küladele on  eelpoolmainitud statistilise sarja Aunuse kubermangu köites vepsa asustust märgitud ka Äänisjärve ääres lääne poole kuni Ivina ja Ostretšina jõe ristumiskohani ja nende lähedale ulatuva Süväri jõe käänakuni (СНМ 1879), kus nüüd on veehoidla. Sama sarja Arhangelski kubermangu köites (СНМ 1861) on Europeause järgi tšuudi asustusega märgitud 11 küla Holmogorõ linna külje all, lisaks 62 tšuudi-vene segaküla: 23 Arhangelski, 37 Holmogorõ ja 2 Pinega kreisis (Europeaus 1870: 82–84). Arhangelski kubermangu köitest mainitud andmeid leida ei õnnestunud, kuid ka Pavel Jefimenko viitab tšuudidest Arhangelski kubermangus kõneldes sama köite eessõnale (Ефименко 1869: 5, viide СНМ 1861: XV), mida minu käsutuses olevas eksemplaris aga ei leidunud. Kuigi vanades vene kroonikates on tšuudideks kutsutud ka teisi läänemeresoome rahvaid, näiteks eestlasigi, tuletagem meelde, et XIX sajandil ja veel XX sajandi algupoolelgi kasutati vene ametlikus pruugis nimetust чудь just vepslaste kohta. Teiste läänemeresoome rahvaste kohta kasutati teisi nimetusi. Ka sarja Vologda kubermangu köites esineb 1859. aastast pärinevail andmeil paaris kohas samuti rahvusena venestunud tšuud, neist usutavamana tundub teade 841 elaniku kohta Nikolski kreisis (СНМ 1866: XXI). Selle piirkonna hiljutisele läänemeresoome asustusele viitavaid andmeid on teisigi, kuid tšuudide puhul ei ole siin tegemist eestlastega nagu on arvatud (Kool-Eestivend 1918–1919: 121), sest eestlased asusid siiakanti elama alles 1908. aastast alates (Niggol 1918: 36). Muidugi ei tarvitsetud tollal küll neis külades enam vepsa keelt rääkida, kuid tõenäoliselt oli seda tehtud siiski nii hiljuti, et mälestus oli veel säilinud. Kirjanduses on seotud tšuudidega ka Vologda kubermangu Solvõtšegodski kreisis 28 külas elavaid 1555 venestunud soomesugu elanikke (обруселые финны) (Власова 1973: 40; 1976: 58), kuid nende puhul on ilmselt tegemist komidega. 

Üheks vepslaste oma aladelt väljatõrjumise vahendiks oli nendele aladele suurte kloostrite rajamine, mille ümber tekkis vene asustus. Näiteks võib tuua Tihvini, Kirillo-Belozerski, Muromi ja Süväri suudmesse rajatud Voznessenje kloostri.

Rahvaarv. Vepslaste rahvaarvu kohta on andmeid XIX sajandi keskpaigast alates, kuid sellegipoolest me päris õiget pilti vepslaste rahvaarvust ilmselt ei saagi. Peter von Köppeni järgi oli 1842. aastal vepslasi 15617, neist Aunuse (Olonetsi) kubermangus 8550 ja Novgorodi kubermangus 7067.

1873. aastast on täpseid andmeid vaid Aunuse kubermangu vepslaste kohta. Andmed pärinevad kogu Venemaa kohta välja antud statistilise sarja «Списки населенных мест», mis sisaldab kubermangude kaupa külade loendit koos elanike arvu jms. 1879. aastal ilmunud Aunuse kubermangu köitest (СНМ 1879).  Novgorodi kubermangu vastav köide ilmus alles aastal 1910 ega olnud enam andmete poolest nii täielik kui XIX sajandi teisel poolel ilmunud köited. Aunuse kubermangus oli allika järgi 1873. aastal vepslasi (чудь) 26172, kellest 7699 märgitakse olevat venestunud. (СНМ 1879: LXXXII). Viimased elasid Latšjärve (vn Лача ) edelakaldal Tihmanga ja Uhta jõe ääres. Kuigi tollal räägiti neis külades  võib-olla juba vene keelt, viitavad nende teatud isoleeritusele ja eri asendile muudki andmed (vt. Йоалайд 1989). Samas on näiteks 486 Kuštjärve (kaardil nr. 64) (СНМ 1879: 41)  ja 600–700 Undjärve külastu (65) vepslast märgitud venelasteks (СНМ 1879: 41). Kuštjärve kohta esitavad andmeid ka teised allikad. Sealses 10  külas on 1848. aastal elanud 158 meest ja 165 naist (Баранцев 1975: 46), seega 323 vepslast. 1857 on külades elanud 427 vepslast ja 27 venelast (ПФА, РАН ф. 30 (Кеппена), оп. 2, ед. хр. 34). 1873. aastal nagu eelpool mainitud elas samades külades 486 inimest (СНМ 1879: 41).

Isegi kui Latšjärve edelakalda külade elanikud koguarvust välja arvata, võis vepslaste rahvaarv koos Novgorodi kubermangu vepslastega tollal olla kuni 35 000.  Ka Vladimir Mainov ütleb 1881. aastal, et vepslaste arvuks on ametlikel andmeil 25000, aga tegelikult arvatakse neid olevat 35000 (Майнов 1881: 497). 1877. aastal on ta piirdunud vaid ametlike andmetega – 25 000 , kellest  10 300 Aunuse kubermangu Lodeinoje Polje kreisis e. maakonnas (vn уезд) (Майнов 1877: 42).

Peab lisama, et kuni 1897. aasta I Venemaa rahvaloenduseni loeti ka lüüdilased. vepslaste hulka– ja mitte ilma põhjuseta.

1897. aasta rahvaloenduse andmetest puuduvad kõige idapoolsemad külad, kust on materjali kirja pandud – Išarve vepsa külad. Lönnroti jälgedes 1887. aastal neis külades viibinud Basilier ütleb hinnanguliselt sealsete vepslaste arvuks 280, 1873. aastal on neid olnud 295 (Basilier 1890: 60), seega umbes 300 vepslast. (Lönnroti ja Basilieri järel kasutatakse nende kohta nimetust Isajevo vepslased, kuid Lönnroti kirjapanek Ischaira (Lönnrot 1853: 1) annab alust järelduseks, et vepsakeelne nimi oli Išaŕv, seetõttu oleks nende kohta ka õigem kasutada nimetust Išarve vepslased).

Üldiselt vepslaste rahvaarv XIX sajandi lõpust alates kasvas ja saavutas oma tipu XX sajandi 30-ndatel aastatel – üle 30000, mõnedel mitteametlikel andmeil oli see 1939. aastaks isegi kuni 40000 (Strogalštšikova 1993: 138).

XX sajandi 30-ndate aastate lõpp tõi kaasa aja, mis polnud pöördeline mitte ainult vepsa rahva jaoks. 1918. aastast kuulusid vepslased administratiivselt Leningradi ja Tšerepovetsi kubermangu, mis ühendati 1926. aastal. 1924. aasta oli sellest eraldatud Karjala Vabariik koos 8000 äänisvepslasega. 1937. aastal tõmmati jälle piir vepsa külade vahelt läbi: nüüd läks osa Leningradi oblasti maid Vologda oblasti koosseisu ja ühes sellega ka suur osa vepsa küli koos 8000 vepslasega. Tõsi, tegelikult oli piir ajalooline – juba Novgorodi ja Rostov-Suzdali vürstiriigi piir läks samast kohast. Ometi oli piiri nihutamine vepslastele mitmes mõttes saatuslik, veelgi enam: selle taga võis olla ka soov lõpetada vepslaste autonoomiataotlused ja Šimjärve (nr. 16) püüdlused oma kandi rahvuslikuks keskuseks saada. Rahvaloenduseks 1939. aastal oli eeltöid tehtud mitu aastat varem. Seetõttu oli samaks aastaks valminud rahvaloenduse-eelses rahvaste loetelus vepslasi mainitud ainult kui Karjala ja Leningradi oblasti elanikke. Rahvaloenduse ajal aga selgus, et vepslased on tekkinud ka Vologda oblastisse, kuigi seal polnud neid ette nähtud. Asi lahendati lihtsalt: kõik Vologda oblasti 8000 vepslast pandi kirja venelastena. (Пименов–Строгальщикова 1989: 21–22; Strogalštšikova 1993: 134–137). 1950-ndail aastail üritati Šimjärve ümbruse vepslased hoopis ümber asustada. Kui vabatahtlikke ei leidunud, kasutati majanduslikke meetmeid. Nii aeti kuuest külastust oma kodunt välja 6000 vepslast. Ainult veidi lõuna pool asetseva Päžare külastu rahvas suutis oma elukohale truuks jääda. (Petuhov 1989: 103–105; Петухов 1989: 59–61). 1990-ndail aastail on vepslasi Šimjärve ka uuesti elama asunud (Petuhov 1995: 398–399).

1959. aasta rahvaloenduse järgi oli vepslaste rahvaarv 16400. 1970. ja 1979. aasta rahvaloenduse eel tehti aga rahvaloendajaile ja külanõukogude ametnikele, kellest enamik olid muuseas vepslased, selgeks, et vepslased rahvaloenduse nimekirjast puuduvad ja seega ei kuulu nad ka kirjapanemisele (Strogalštšikova 1993: 137). Tegelikult olid vepslased nimekirjas isegi olemas, sest Karjala põlis­elanikena on neid alati ka ametlikult tunnistatud. Nii langeski vepslaste rahvaarv Leningradi ja Vologda oblastis 7500-lt 1959. aastal 337-ni 1970. aastal ja kadus 1979. aastaks hoopis. Ühes sellega langes ka vepslaste koguarv 16 000-lt 8 000-le. Ka 1970-ndate aastate lõpul – 1980-ndate algul välja antud passidesse (senini elasid vepslased rajoonides, mille elanikud passe ei saanud ning seetõttu ka mitte oma elukohast vabalt lahkuda) märgiti vepslaste rahvuseks venelane, põhjendusega, et sellist rahvast nagu vepslane pole olemas Nõukogude Liidu rahvaste loetelus (Strogalštšikova 1993: 137–138). Rahvaste loetelu käibis Nõukogude Liidus edaspidigi. Nõukogude Kultuurifondi nõudmisel suurendati 1989. aasta rahvaloenduse eel Nõukogude Liidu rahvaste arvu selles loendis 130-lt 170-ni, kuigi teadlaste arvates oli rahvaid palju rohkem, isegi üle 300. Tänu vepsa vähese intelligentsi tugevale propagandale tõusis vepslaste rahvaarv (muuseas ainukese soome-ugri   rahvana) ja küündis 12 500-ni. Johanna Laakso toimetatud teos „Uralilaiset kansat“ ning J. Klementjevi  ja N. Šlõgina toimetatud teos Venemaa läänemeresoome rahvastest annavad vepslaste rahvaarvuks 1989. aastal 13 341 (Laakso 1991: 68; Клементьев–Шлыгина 2003: 324), kuid kumbki ei viita allikale, kust need andmed pärinevad. Viimase, 2002. aasta oktoobris toimunud rahvaloenduse andmeil on vepslaste rahvaarv jälle langenud 8000 ringi, täpsemalt 8240 (www.perepis2002.ru; Jääts 2007: 533). Tegelikult pole seegi veel piir, osa läks ikka veel venelastena kirja.  Koos oma küladest väljaspool elavate vepslastega, kelle hulgas on ka vepsa kolooniad Siberis, võiks vepslasi olla isegi kuni paarkümmend tuhat. Tabel 1 illustreerib eri allikais esinevaid andmeid vepslaste rahvaarvu kohta alates XIX sajandi keskpaigast meie päevadeni.

Tabel 1. Vepslaste rahvaarv. Etnonüümide päritolu. Vepslaste enesenimetus on lõunavepslastel ja lõunapoolsetel keskvepslastel bepsлāńe ~ bepsлaine, bepsal'ńe, äänisvepslastel l´üdikel', suuremal osal keskvepslastest l´üdiлęińe, ka  l´üdinik. Sama päritolu enesenimetus – l'üüdiköi on karjala keele lüüdi murde ja kujul livvikoi ka aunuse murde kõnelejail. Nimetus arvatakse olevat tulnud vene sõnast люди (Хямяляйнен 1961: 81), kuid kas ta on tähendanud ’inimesi’ või ehk mingit sotsiaalset rühma, jääb ebaselgeks. Idapoolsemais vepsa külades öeldakse vepslase kohta vaid ičemoi ’meie oma’. Vepslaste naabrid venelased kutsuvad vepslasi – чудь, чудцы, lõunapoolsemaid vepslasi ka чухари, halvustav kõla on nimetusel кайваны. Tänapäeva vene kirjakeelsel nimetusel вепсы pole rahvapärast tausta ja see on üldse hiline. 1926. aastani kasutati vene keeles ametlikult vepslaste kohta nimetust чудь (Strogal´štšikova 1992: 3). Näiteks jagab Brockhaus-Efroni entsüklopeedia läänemeresoome keeled (финскiя нарљчiя) järgmiselt: а) (ф[инскiй] язык), б) карельское нарљчiе, в) олонецкое нарљчiе (aunus, liügi), г) чудское нарљчiе (vepsä),  д) водское нарљчiе е) эстонское нарљчiе, ж) ливское нарљчiе (Брокгауз-Ефрон 1902: 26–27). Seega on entsüklopeedia järgi läänemeresoome keeled (või õigemini murded, v. a. soome keel) soome, karjala, aunuse-lüüdi, vepsa, vadja, eesti ja liivi keel. Siit on ka selgelt näha, et nimetust чудское нарљчiе kasutatakse just vepsa keele, mitte näiteks vadja keele (водское нарљчiе) kohta. Teaduslikus kirjanduses kasutati vepslaste kohta nimetuse чудь kõrval (Майновъ 1877, 1881; Лљсковъ 1895) ka nimetust чухари, harvem кайваны (Колмогоровъ 1906, 1908, 1913; Морев 1924; Борисова 1924; Равдоникас 1925 ja 1926; Никольский 1895; Подвысоцкий 1889). 1920-ndate aastate lõpust aga hakatakse juba kasutama etnonüümi вепсы (Макарьев 1927, 1929, 1932; Малиновская 1930). 

Nimetuse чудь päritolu kohta on mitmesuguseid arvamusi. Kuna sõna esineb algselt vaid vene ja lapi keeles, on uurijail kerkinud kohe küsimus, kumb keel sõna laenanud on. Arvamusi on erinevaid (vt. Grünthal 1997: 165–169; Koponen 2002). Lapi keeles esineb sõna čuđđe praegu vaid muistendeis, tähendades mingit võõrast ja vaenulikku rahvast. On arvatud, et see viitab konkreetselt läänemeresoomlastele, kuigi teisalt liitub folklooriga (Grünthal 1997: 151). Sõna čuđđe – чудь tähendus arvatakse olevat ’vai, kiil’ nagu vadjalaste etnonüümgi (Grünthal 1997: 166–167). Etümoloogia pärineb Julius Mägistelt (Mägiste 1950: ja seda on edasi arendanud Erkki Itkonen (Itkonen, E. 1955; Etnonüümi tšuud päritolu kohta on teisigi arvamusi (vt. nt. Агеева 1970), aga selle päritolu pole siiski selge. Etnonüümi tšuud  erinevatest tõlgendustest on andnud hea ülevaate Priit Ligi (Ligi 1980) ja Ruf Agejeva (Агеева 1990) ning Riho Grünthal oma  monograafias läänemeresoome etnonüümidest (Grünthal 1997: 150–171).  Viimati on tšuud-sõna etümoloogiad kokku võtnud. Eino Koponen peatudes eelkõige 1990-ndaist aastaist pärit kirjutistel – Riho Grünthali monograafia (Grünthal 1997) kõrval ka Eira Sõderholmi (Söderholm 1996) ja Jorma Koivulehto (Koivulehto 1997) artikleid  (Koponen 2002: 209) Koivulehtole toetudes toob ta välja ka uue versiooni – (jõe)suue, Soome lahe lõunakallas on väga liigendatud. 

Tšuudidest on üldse suhteliselt palju kirjutatud. Kirjutistest tšuudide kui muistendikangelaste kohta on andnud põhjaliku ülevaate Vladimir Pimenov (Пименов 1965; 1968). Etnonüüm чухари on muidugi tuletis чудь-tüvest nagu ka чухна eestlaste ja ingerisoomlaste ning чудья vadjalaste tähistajana (Моора–Моора 1965: 78). Tundub, et kuigi tegemist on ühe ja sama sõna tuletistega, on venelased oma keeles siiski eri rahvaste etnonüümina erinevaid tuletisi kasutanud.

On ka arvatud, et etnonüüm vepsa kuulub samasse tähendusrühma kui tšuud, algselt on ta tähendanud kalauime, mis on kolmnurgakujuline nagu kiilgi (Pekkanen 1984: 123). Etümoloogia tundub ebausutav nagu arvavad ka Riho Grünthal (Grünthal 1997: 110–111) ning uue soome etümoloogilise sõnaraamatu koostajad (SSA 2000: 426). Siiski on seda hüpoteesi ka toetatud (Пименов- Строгальщикова 1989: 63; Зайцева Н. 1997: 26). Etnonüümi vepsa kohta on ka teisi arvamusi (vt. Зайцева Н. 2002b: 3–4).

Nimetust kaivan on seotud hõimunimetusega sm kainulainen, norra kven, vn каяны pl. (Бернштам 1978: 56)

Ajalugu ja dokumenteeritud kroonikat.  Vepslaste jälgi on otsitud ka vanadest ajalooallikatest. Vene kroonikates on vepslasi mainitud Весь-nime all. Vanimas vene kroonikas "Повесть временных лет" (Jutustus möödunud aegadest umbes aastast 1113, kirjutaja järgi ka Nestori kroonikaks nimetatud, esineb etnonüüm Весь seitse korda. Hõimu keskusena on mainitud Beloozerot (Пименов 1965: 33–34). Paarsada aastat tagasi analüüsis Nestori kroonikat ka Venemaal töötanud saksa ajaloolane August Ludwig Schlözer (Schlözer 1802 II). Ta tõi ära katkendid VI sajandil kirjutatud Jordanese "Geticast", kus on manitud rahvast Vasinabroncas (variant: Vasina, Bovoncas), ja Bremeni Adama kroonikast XI sajandist, kus on mainitud Wilzi (Schlözer 1802 II: 30). Schlözer leiab, et mainitud rahvaid, keda ta tõlgendab kui Vas Jordanesel ja Witzi (nii ütleb ta end lugevat nimekuju Wiltzi) Bremeni Adamal, võib ühendada vene kroonika Весь‑nimelise rahvaga, kes elas Valgejärve (Bielozero) ääres ja kellest nagu ka nimest pole tema teada jälgegi järel (Schlözer 1802 II: 41). Hiljem, kui avastati, et Весь ja vepslased on sama rahvas, on paljude autorite poolt Schlözerile toetudes peetud vepslaste esmamainijaiks just Jordanest ja Bremeni Adamat. Kaasajal on Schlözeri autorlus juba unustatud, tõestamata väide käibib aga visalt edasi (nt. Пименов 1965: 20; Uibopuu 1984: 137, 139; Kotškurkina 1994: 41), nagu veel hiljuti ka teine Schlözeri väide, et vene kroonikate Veś on jäljetult kadunud. Ülevaate viimase väite kohta vene allikais Karamzinist alates on andnud Vladimir Pimenov (Пименов 1965: 33–34). Soome uurija Irma Sorvali (Korkkanen) on põhjalikult analüüsinud Jordanese vastavat katkendit ja tulnud järeldusele, et tekstis pole tegemist soome‑ugri rahvaste vaid sküüdi eri hõimudega (Korkkanen 1975; Sorvali 1984). Tuomo Pekkanen ütleb sama Bremeni Adama tõlgenduste kohta (Pekkanen 1974: 125). Küllap tuleb sama moodi suhtuda ka katsetesse ühendada vepslastega araabia allikate visu‑ või isu‑nimelist rahvast (Пименов 1965: 29–31), eriti aga Saxo Grammaticuse kroonikas esinevat nime Wisinnus XIII sajandi algusest, mis pole vastupidiselt mõningate autorite väidetele mitte rahva‑ (Пименов 1965: 27), vaid isikunimi. Nii et tõenäoliselt võib vepslastega või nende esivanematega siduda kindlalt vaid vene kroonikate teateid Весь-nimelisest rahvast. Vanavene сь on keeleliselt hästi tagasiviidav псь-ühendile, kust п on reeglipäraselt välja langenud, seega весь < вепсья  (vepśä). (Богданов 1958a: 63). Tõenäoliselt on ka vanavene kroonikate чудь vähemalt osaliselt seostatav vepslastega, eelkõige Заволоческая чудь. Viimast võiks eesti keeles ka Kaelasetagusteks tšuudideks kutsuda (vt. Joalaid 2002). Nagu märgitud, on venelased tšuudideks kutsunud küll teisigi läänemesoome rahvaid, kuid mitte siiski nii laialdaselt nagu vahel arvatakse. Tšuude on samastatud küll merjalaste (nt. Рябинин 1997: 150; Kirkinen 1990: 251, küll laplastega. Ka on tšuudil ilmselt olnud eri aegadel eri tähendus. Siinkohal peab uuesti rõhutama, et just vepslased on need, kes on чудь vene ametlikus pruugis vähemalt XIX sajandil ja seda kuni 1926. aastani. Sealtpeale hakati ka vene keeles ametlikult kasutama vepslaste enesenimetusele vastavat nimetust – вепсы.  

Varakult sattusid vepslased Vene vürstiriikide võimu alla (Novgorod, Rostov- Suzdalimaa) ja üsna varakult ristiti nad ka vene õigeusku. Vepslaste ajalugu on sealtpeale seotud Venemaa ajalooga ja ainult külanimed reedavad teinekord, et tegemist on olnud vepslastega.

Vepsa keele üldiseloomustus.  Vepsa keel kuulub läänemeresoome keelte põhjarühma koos soome,  karjala ja viimasest eraldunud  isuri keelega (Laanest 1975: 11;  1982: 19). Läänemeresoome keeli on jagatud ka kolmeks, eraldi on välja toodud idarühm. Sellise jaotuse puhul kuulub vepsa keel idarühma (Itkonen T. 1971: 153). Vepsa keelt on kutsutud läänemeresoome keelte sanskritiks, soovides sellega rõhutada, et vepsa keel on säilitanud palju vana ja arhailist. Eelkõige tuleneb see astmevahelduse puudumisest, mistõttu paljud muutused sõnade käänamisel ja pööramisel jäävad ära ja keel on väga reeglipärane. Konsonandid ongi üldiselt hästi säilinud, vokalismis on muutusi rohkem ja siin on erinevusi ka murdealati. 

Vepsa keele iseloomulikud jooned

Foneetilised erijooned

1. Vepsa keelele erijoontest tuleb eelkõige märkida astmevahelduse puudumist: hambaz ’hammas’, lindud ’linnud’, mäges ’mäes’, andab ’annab’. Äänisvepsa murdes on astmevaheldus osaliselt siiski olemas. See lähendab teda vepsa substraadiga lüüdi ja osalt ka aunuse karjala murdele, kus astmevaheldus on samuti puudulik.

2. Esimese silbi pikad vokaalid on lühenenud: mad ’maad’, joksęb ’jookseb’, suręd ’suured’, sön ’söön’, hiŕ ’hiir’, so ’soo’, saŕ ’saar (vees, metsas)’, t´e ’(maan)tee’. Erandi moodustavad uu ja ii Äänis-Vepsa murdes (suuŕed ’suured’, hiiŕ ’hiir’).

3. Geminaatkonsonandid on samuti lühenenud: haлad ’hallad’, amu ’ammu’. 

4. s, z ja c on i järel palataliseerunud ja seejärel on toimunud muutused ś > š, ź > ž, ć > č: ištun ’istun’, tundištab ’tunneb ära’, ižand ’peremees’, puižęd ’puust, puised’, tegižin ’teeksin’, pakičen ’palun’. Vahel on muutus toimunud ka i ees: kaži ’kass’, saupšin ’sulgesin’. Diftongide järelkomponent i on aga (eelkõige) muutuse s > š korral viimasesse sulandunud: tošt ’teist’ (vrd. sm toista), paštab ’küpsetab; paistab’.

5. Esineb ulatuslik lõpukadu, mis lähendab vepsa keelt eesti keelele. Näiteks käändelõpud langevad enamasti kokku vastavate käändelõppudega eesti keeles, kuigi sõnavaraliselt on vepsa keelel rohkem ühist soome keelega. Sõnalõpu vokaal on alati kadunud mitmesilbilistes sõnades ja 2-silbilistes sõnades, mille esimene silp on pikk: maid ’piim’ (vrd. sm maito), mec ’mets’, tuhk ’tuhk’, koir ’koer’, l'ehm ’lehm’, aigaks ’ajaks’, huлt ’huult’, puid ’puid’, päs ’peas’, iknaл ’aknal’ (vrd. sm ikkunalla), лuźik ’lusikas’, kuivaź ’kuivatas’. Kohanimedes võib lõpukadu esineda isegi lühikese esimese silbiga 2-silbilistes sõnades: Kivoi < Kivioja.

6. Esineb ka sisekadu, mis samuti lähendab vepsa keelt eesti keelele. Vepsa keeles, eriti lõunavepsa murdes, on sisekadu ulatuslikumgi: väŕtńäd ’kedervarred, värtnad’, vaśkńe ’vaskne’, uptan ’upun’, paimńed ’karjused’, vpsL tapmha ’reht peksma’, ištmha ’istuma’.

7. Sõnaalguline v  >  b, kui kaugemal sõnas on teine labiaalklusiil: bibu ’kätkivibu’, barbaz ’varvas’, bepsлaińe ’vepslane’.

8. v > u (välja arvatud silbi algul, muutus puudub äänisvepsa murdes): orav > orau, rauhad ’vanad’ (vrd. nom. ravaz). Tekkinud diftong on murdeti allunud diftongiga toimunud muutustele. 

9. л > u (välja arvatud silbi algul, äänisvepsa murdes esineb vaid esimeses silbis): suug ’sulg’, v'öug ’võlg’, koume ’kolm’, jaug ’jalg’, sauptan ’sulgen’ (vrd. sm salpaan). Tekkinud diftong on murdeti allunud diftongiga toimunud muutustele. 

10. Sõnalõpuline -n on üldiselt kadunud: amuińe ’ammune, vana’, toińe ’teine’. Genitiivi lõpp -n on siiski ainsuses kõikjal, lõunavepsa murdes ka mitmuses säilinud, v.a. kohati liitsõnades.  
11. kt > tt (ei esine alati lõunavepsa murdes): korttad < korktad ’kõrged’, rusttan < rusktan ’punase’, ankkat < antkat ’andke’.

12. Järgsilpide i-lõpulised diftongid on suhteliselt hästi säilinud (v.a. lõunavepsa murdes): kukoi ’kukk’ (vrd. sm kukko), l'ehmaine ’lehm(ake)’.

13. Vokaalharmooniast on kõige järjekindlam ä-harmoonia. Murdeti tuleb vokaalharmoonia esinemuses erinevusi ette.
 
14. Rohkesti esineb č-afrikaati, kuid vaevalt on see tingitud vene laenude mõjust nagu vahel arvatud on (Uibopuu 1984: 141). Sageli vastab teistes läänemeresoome keeltes sellele s: čičkoi ’õeke’ (vrd. sm sisko), čičikod ’mustsõstrad’ (vrd. eL sitked), čoma ’hea’ (vrd. sm soma).  Mõnel puhul on ehk tegemist muutusega c > č i mõjul. Vene keel on vepsa keele foneetikale tugevat mõju avaldanud. Murdeti on need mõjud aga erinevad, võimalik, et seega hilised. Põhjavepsa murre erineb foneetiliselt teistest vepsa murretest, eelkõige lõunavepsa murdest. Kui põhjavepsa ja mõnes keskvepsa murdes palataliseerivad eesvokaalid sõnaalgulise konsonandi muutudes ise tagavokaalideks, siis lõunavepsa murdes kaotavad labiaalsed eesvokaalid sageli oma labiaalsuse. Seejuures esineb lai spekter häälikulisi variante ö-st e-ni ja ü-st u-ni. Erinevused esinevad pigem isikuti (?pereti) kui vanuserühmiti.
 

Aasta	Rahvaarv	Märkusi
1842 (Köppen)	15 617	Neist 7 067 Novgorodi ja 8 550 Aunuse kubermangus.
1865	13250
1873	35 000	Neist Aunuse kubermangus 26 172, kellest 7 699 (+ 1 100–1 200 venestunud Kustjärve ja Undjärve vepslast)
1897	25 559 (+ 300 Išarve vepslast)	Neist 9 157 Novgorodi ja 16 147 Aunuse kubermangus (viimastest 8 880 Ojati jõe ääres), mujal 255.
1926	32 706	Neist Karjalas 8 663 (maal 8587, linnas 113), 16 484 Lodeinoje Polje ringkonnas (Šimjärve ja Ojati vepslased), 2 202 Leningradi ringkonna Kapša rajoonis (keskvepsa läänemurde vepslased) ja 5 367 Tšerepovetsi ringkonnas (lõuna- ja keskvepsa idamurde vepslased).
1937	29 842	Neist 9 007 Karjalas, 15 146 Leningradi ja 5 432 Vologda oblastis)
1939	31 679	Neist Karjalas 9 388 (maal 2 884, linnas 6 504).
1959	16 374	Neist 7179 Karjalas (maal 3 556, linnas 3 623), Leningradi oblastis 8 026 (maal 7 447, linnas 579), Vologda oblastis – ).
1970	8 281	Neist Karjalas 6 323 (maal 2800, linnas 3 523), Leningradi oblastis 650 (maal 337, linnas 313), Vologda oblastis 282 (maal 271, linnas 11).
1979	8 094	Neist 5864 Karjalas = (maal 2 884, linnas 6 504), Leningradi oblastis 15 571 (maal 14 424, linnas 6504), Vologda oblastis 4976 (maal 4943, linnas 33).
1989	12 501	Neist 5954 Karjalas (maal 2069, linnas 3889), Leningradi oblastis 4727 (maal 3438, linnas 1289), Vologda oblastis 728 (maal 683, linnas 45).

 

Morfoloogilised erijooned

15. Vepsa keel on kääneterikkaim läänemeresoome keel, mõnes murrakus on kuni 27 käänet. Lisandunud on hilistekkelised, postpositsioonidest arenenud käändelõppudega käänded, millest ehk omapärasemad on kolm juuresolemist näitavat käänet: peŕtiлost ~ peŕti(n)nost ~ peŕtiлoks ’maja juurde’, peŕtiлon ~ peŕtinno ’maja juures’, peŕtinnopäi ~  peŕtiлompäi (< *pertin + лōna + päin) ’maja juurest’.

16. Elatiivil ja ablatiivil pole omaette käändelõppu ja nad moodustatakse samuti postpositsioonist -päin tekkinud käändelõpu -päi, -pei, -pǟ abil: l'äväspäi ’laudast’, meil'pei ’meilt’.

17. Mitmuse 3. pöördes on aktiivi ja passiivi vormid segunenud, neid kasutatakse paralleelselt, kusjuures murdeti on eelistatud eri vormid: otaba ~ ottazę ’võtavad, võetakse’, l'end'iba  ~ l'end'ihe ’lendasid, lennati’. Eri vormid võivad esineda isegi ühes ja samas lauses nagu on toodud näitelauses II maailmasõja ajal välja antud vepsakeelses raamatus ”Vepsän opaš: akad l'ähtoba aigiš radol'e, h'ö mänoba pöudol'e i zavot't'aze vil'l'ad uberida (Airila-Turunen-Rainio 1945: 9) ’naised lähevad vara tööle, nad lähevad põllule ja hakkavad vilja koristama’.

18. Lõpukao tõttu on essiiv ainsuses genetiiviga kokku langenud: tožnargen ’teisipäeva, teisipäeval’.

19. Verbide hulgas on ka täieliku muutmisparadigmaga enesekohased verbid. Näiteks lõunavepsa murde (põhjamurrakute) tavalise ja refleksiivverbi paradigma oleviku jaatav kõne:

     pesta ’pesta’     pestāzę ’end pesta’

1 p. sg    pezęn        pezęmę

2 p. sg    pezęd        pezętę

3 p. sg    pezęb        pezęse

1 p. pl.   pezęmai       pezęmoi

2 p. pl.   pezętai      pezętoi

3 p. pl.   pezęba      pezęsoi

Süntaktilised erijooned

20. Sidesõnu on suhteliselt vähe, lauseliikmeid seotakse küllalt sageli sidesõnade abita. Näiteks sidesõna ka kasutatakse väga mitme teistes läänemeresoomes keeltes esineva sidesõna funktsioonides (ī  mülüda ni_ mihe, deŕōnha tulęd ka ’ei mahu kuskile, kui külasse tuled’.

21. olla-verb öeldisena sageli puudub: aig hond ’aeg (on) halb’. 

22. Esineb tagaeitus nagu eesti keele Ida-Võru murrakuiski: mahta en ’ma ei oska’, teda ī ’ta ei tea’, tuлęnd eba ’nad ei tulnud’.

23. Verbil esineb arvukalt tuletussufikseid, neist omapärasemad on lüüdi murdeski esinevad te­ge­­vuse algust näitavad inhoatiivsufiksid -škata ja -gata, mis pöörduvad ja mida, eriti esimest, saab seetõttu kasutada tuleviku väljendamiseks: vihmuškata ’sadama hakata’, vihmuškandęb ’hakkab sadama’, vihmuškańź ’hakkas sadama’ (vrd. vihmub ’sajab’); vilugata ’jahtuda’, vilugandęb ’jahtub’, vilugańź ’jahtus’. Need vepsa-lüüdi sufiksid on arvatud olevat laenatud lapi keelest.

24. kas-küsimust väljendatakse nagu soome keeleski liitega -k, (sm -ko), millele eelneb vokaal: omik ’kas on’, kunak ’kuhu’, mit't'ek ’milline’, äjäk, äig ’kui palju’.   

25. Esinevad ka possessiivsufiksid, kuid piiratumalt kui soome keeles (tatam ’minu isa’, mamaiž ’sinu ema’, babazę ’tema vanaema’. Põhiliselt kasutatakse neid ainsuses enesekohase asesõnaga iče ja isikuliste asesõnadega.

26. Kasutatakse palju deminutiive, kusjuures alati ei pruugi sõnal olla vähendavat-halvustavat varjundit: ikun, iknaińe ’aken, aknake’; hebo, heboińe ’hobune’.

Vepsa keele murded.  Vepsa keel jaotatakse kolmeks põhimurdeks: äänis‑ e. põhjavepsa Äänisjärve (Oneega) edelarannikul, keskvepsa Leningradi ja Vologda oblastis ning lõunavepsa Leningradi oblasti Boksitogorski ja osalt Tihvini rajoonis.

Äänis- e. põhjavepsa murde omapärasused on:

1. Teatud geminaatkonsonantude kvantitatiivse astmevahelduse esinemine: vedada : veddab

 ’vedada : veab’, k´üzuda : k´üzzub ’küsida : küsib’, l'übuda : l'übbub ’ronida : ronib’.

2. Algselt silbialguline j > d': d'ä ’jää’, d'äŕv ’järv’, d'oug ’jalg’, agd´ (gen. agd´an) ’ots, serv’.

3. Esimese silbi uu ja ii on säilinud: suuŕed ’suured’, hiiŕ ’hiir’.

4. Sõnalõpuline v on säilinud: harav ’reha’, orav ’orav’.

5. Silbilõpuline л on üldiselt säilinud (v. a. esimeses silbis). Seetõttu on säilinud ka ainsuse adessiivi lõpp -л: kevadeл ’kevadel’.

6. Ka mitmuse adessiivi lõpp on -л (mujal -l'): heiл, künźiл.

7. l', ń ja ŕ  esinemine e ees ka tagavokaalsetes sõnades (mujal л, n, r). See kehtib ka ainsuse allatiivi lõpu -l'e kohta: tul'en ’tulen’, sońen ’soone’, puŕen ’hammustan’, poigal'e ’pojale’.

8. Komitatiivi lõpp on -k´e ja see liitub genitiivile: koirank´e ’koeraga’, ukonke ’taadiga, vanamehega’. Prolatiivi väljendatakse analüütiliselt kaassõna möto abil: t´ed möto ’teed mööda’.

9. Mineviku kesksõnade tunnused on -nu ja -tu: otnu ’võtnud’, makstu ’makstud’.

Keskvepsa murret iseloomustab:

1. e säilimine 3. pöörde -b, -ba ja infinitiivi -m ees (mujal ę > o): mänęb ’läheb’, pezęmha ’pesema’.

Erandiks on siiski idamurre.

2. Algselt silbialguline j > ģ,  d' ja  j: ģäniš ~ d´äniš ~ jäniš ’jänes’, ģäŕv ~ d'äŕv ~ jäŕv ’järv’, aģģ  ~  agd´ ~ agj  ’ots, lõpp’.

Lõunavepsa murde omapära on eelkõige diftongide monoftongiseerumine.

1. u-lõpuliste diftongide muutus au > ā, ou > ō  on üldine. Ka alluvad sellele muutuse л > u tagajärjel tekkinud diftongid: hāg' ’haug’, kām ’kalm, haud’, kōme ’kolm’, kōk ’konks’ (vrd. sm koukku).

2. i-lõpuliste muutus ai > ā, oi > ō, ui > ū, ei > ē, äi > ǟ on toimunud eelkõige järgsilpides: maidōńe 'piim(ake)', väŕō ’välisuks’. Mõnes külas esineb nähtus aga isegi esimeses silbis, sealjuures on järgmine konsonant tugevasti palataliseeritud: kōŕ ’koer’, pād' ’särk’, kēt't'a ’keeta’, hēń ’hein, rohi’, pǟvō ’päike’.

3. ī esinemine mitmuse vormides: lehmīd' ’lehmi’, kägīl' ’kägudel’.

4. Sisekadu on ulatuslikum kui teistes murretes: ubhen ’täku’, veńhezę ’venesse’, tägäl'ńe ’siinne’.

5. Ka lõpukadu esineb rohkem: mäń ’läks’, el'  ’elas’.

6. j on ka silbi algul säilinud: jogi ’jõgi’, juŕ ’juur’, agjas ’otsas, lõpus’.

7. Mitmuse genitiivi lõpus on n säilinud: poigīd'en ’poegade’, prihōd'en ’poiste’.

8. nz-ühendi n on nagu eesti keeleski vokaliseerunud ning moodustab koos eelmise vokaaliga pika vokaali:  anz > āz, enz > ēz, inz > īz, onz > ōz, unz > ūz, ünz > ǖz: māźikaz ’maasikas’, kāz ’pere’ (vrd. sm kansa), lūźikaz ’lillakas’, kōz ’millal’, kǖz ’küüs’. n on vokaliseerunud ka nž-ühendis: prihaköž ’poisipõnn’, pīžak ’pintsak’.

9. Komitatiivi lõpp on -mu. See on ka prolatiivi lõpp ja liitub partitiivile: koiradmu ’koeraga’, tedmu ’teed mööda’. 

10. Mitmuse 3.pöörde lõpp on -bad: tulobad ’tulevad’, astubad ’astuvad, tulevad’.

11. Mineviku kesksõnade tunnused on -nd ja -t: mänend ’läinud’, makset ’makstud’.

12. Algselt h-lõpulised herneh-tüüpi sõnad on üldistunud z-lõpulisteks kirvez-tüüpi sõnade eeskujul: hernęz ’hernes’, madęz ’luts’, hāmęz ’alepõld’, tāgęz sg.’talgud’. 

Kui põhja‑ ja lõunavepsa murre on suhteliselt ühtlased, siis keskvepsa murdealal on küllalt suuri murdeerinevusi. Ka territoorium on palju suurem. Keskvepsa murret on alarühmadeks juba üritatudki jaotada (Wiik 1989a: 6). Nina Zait­se­­va jagab murde kaheks: idamurdeks Vologda oblastis ja läänemurdeks Leningradi oblastis Zaiceva N.1995: 3; Зайцева Н. 1997:  261). Ka etnograafiliselt on Kesk-Vepsa ala jagatud kolme-nelja rühma (Пименов 1965: 5–6; Пименов-Строгальщикова 1989: 4). Tundub, et eelnimetatud alamurded võikski jagada omakorda kaheks. Läänemurrak jaguneks Paksjõe ja Ojati murdeks, esimene jääks Paksjõe (vps Pakśjogi, vn Паша) ja selle lisajõe Kapšjõe (vps Kapšjogi, vn Капша) lätetele, Ojati murrak aga Süväri (vn Свирь) lisajõe Ojati (vps Ajät´) äärde ja selle lähistele. Idamurdest võiks aga eraldada Šimjärve murde. Idamurre kitsamas mõttes hõlmaks endas lisaks Pondla ümbruse murrakutele ka XIX sajandi kirjapanekute järgi tuntud Išarve murraku. Viimast ongi idamurdeks nimetatud, küll põhimurdena (Tunkelo 1946: 11; Laakso 1991: 71), mis ei tundu olevat põhjendatud. Eelkõige on Išarve murrakul ühisjooni Kuja murrakuga. Ojati ja Šimjärve murdeil on ühiseid jooni nii omavahel kui ka juba äänisvepsa murdega, keskvepsa idamurre ja Paksjõe murre on aga lähemal lõunavepsa murdele. Keskvepsa idamurdel on siiski ka ühiseid jooni äänisvepsa murdega ning hoopis eripäraseid jooni. Mõni keelenähtus ühendab aga murdeid põhimurrete piire arvestamata. Nina Zaitseva on püüdnud mõningaid neist joontest ka välja tuua (Zajceva N. 2000a)

Vepsa põhimurrete omavahelisi erinevusi peegeldab tabel 2.

Tabel 2. Vepsa põhimurrete vahelised erinevused.

Vepsa keel ja lüüdi. Vepsa keelest kõneldes ei saa mööda minna lüüdi murde küsimusest. Karjala keele aunuse ehk livviko ja lüüdi murdes on tugev vepsa substraat, eriti viimases, mis näib küll rohkem hoopis vepsa keelena mõningate karjala keele sugemetega. Teadaolevail andmeil on 17. sajandil pärast Stolbovo rahu toimunud karjalaste väljaränne, mille tulemusena tekkisid karjala kolooniad Tveri ja Novgorodi kubermangus, puudutanud ka Laadoga ja Äänisjärve vahelist ala. 1660‑ndate aastate lõpul on 7‑s (17‑st) Zaonežje pagastas olnud 442 peret karjala väljarändajad Käkisalmi (vn Корела) ümbrusest (Chernjakova 1996: 150).

Lüüdi murret on peetud tugeva vepsa substraadiga karjala keele murdeks või isegi vepsa-karjala segakeeleks (Itkonen T. 1971: 182). Üldiselt peavad soome uurijad lüüdit omaette keeleks, et mitte liigitada teda emma-kumma alla. Lüüdi asualad jäävad kitsale alale Karjalas Petroskoist ida poole Kontupohja ümbruse aladelt lõunas peaaegu Karjala lõunapiirini, Kuujärve ja Järventaguise murre juba isegi Leningradi oblasti territooriumile. Üldlüüdi murdejoontest mainitagu: 1) b, d, g esinemist kinnise silbi algul, 2) erilisi sufikseid -škanden, -škaden; -škoitta ja 3) diftongide esinemist pearõhuliste pikkade diftongide a, e, o, ja ö asemel . Esimesed kaks joont ühendavad lüüdi vepsa keelega, viimane karjala keelega. Lüüdi eri murrakutes on ka erinevusi. Nii on Saava Prääsa murrakuil enam ühist karjala keele aunuse murdega, Lohmoioja murrakus on jällegi karjala lõunamurrete jooni. Seevastu on Kuujärve ja Järventaguise murrakuis rohkem vepsapärasusi ja Paul Ariste pidas neid oma loengutes 1960-ndate aastate lõpus isegi vepsa keele hulka kuuluvaiks. Tundub, et see on põhjendatud, ka kutsuvad venelased neid kaivaneiks nagu vepslasigi. Naabrid karjalased kutsuvad üldiselt lüüdilasi vepslasteks ja nende keelt vepsa keeleks. Ise kutsuvad nad end l'üüdiköi, enesenimetus on sama, mis äänis- ja suurel osal keskvepslastelgi. Eriti palju ühist ongi lüüdi murdel põhja- e. äänisvepsa murdega, mille otseseks jätkuks ta geograafiliselt ongi, ainult et vene rahvakiiluga lahutatud. Lüüdilastel ja vepslastel on palju ühist (ja samal ajal naabritest erinevat) ka materiaalses kultuuris ja kombestikus.

Vepsa keele uurimine.  Nagu ülalpool mainitud avastas vepslased teadusele Andreas Johan Sjögren (1794–1855). Ta oli vepslaste juures kahel aastavahetusel: 1824–1825 ja 1826–1827.  külastades kesk- ja põhjavepslasi. Sjögren tõestas esimesena, et tšuudid (nii kutsusid vepslasi ju venelased) on omaette rahvas, kelle keel erineb teistest läänemeresoome keeltest. (Sjögren 1829: 2; 1861: 73–74; Branch 1973: 83). Kuna venelased kutsuvad üldiselt vepslasi tšuudideks, nimetas neid nii ka Sjögren, täpsemalt siiski põhjatšuudideks eristamaks neid vadjalastest, keda kirjanduses samuti tšuudideks kutsuti. Vadjalasi hakati nüüd kutsuma lõunatšuudideks. (Vene keeles nimetatakse vadjalasi küll pigem чуддя, nimetus on muidugi sama päritolu, kuid siiski veidi erinev kui vepslasi tähistav чудь.  Andmed vepslaste, nende asualade jms. kohta avaldas Sjögren oma reisimärkmetes (Sjögren 1829; 1861: 71–84) ja töös ”Ueber die älteren Wohnsitze der Jemen. Ein Beitrag zur Geschichte der Tschudischen Völker in Russland“ (Sjögren 1832: 272–280; 1861: 468–473). Otseselt andmestikku vepsa keele alalt on A. J. Sjögreni töödes vähe, kuid siitpeale algavad uurimisreisid vepslaste juurde. Sjögreni jälgedes käisid XIX sajandil Vepsamaal eelkõige soome keeleuurijad ja vene etnograafid. Eriti soome lingvistidel on vepsa keelematerjali kogumisel olnud oluline roll.

1842 oli vepslaste juures Elias Lönnrot, keda me tunneme kui karjala ja soome folkloori kogujat ning eepose "Kalevala" koostajat, kuid vähesed teavad, et oma dissertatsiooni Helsingi Ülikooli soome keele professuuri saamiseks ”Om det Nord-Tschudiska Språket” kirjutas ta vepsa keelest (Lönnrot 1853). Sellest on ilmunud ka kordustrükk (Lönnrot 1991), hiljuti Juminkeko väljaannete sarjas ka faksiimiletrükk (Lönnrot 2002). Kahjuks on Lönnroti keelenäited, vähemalt osaliselt, tolleaja kombe kohaselt vaid tõlked (vrd. KM RO Õ.E. s. M.B 9: 8), asjaolu, mis tunduvalt vähendab töö folkloristlikku väärtust. Lönnroti kirjapandud vanasõnade ebaautentsus tuleb välja ka väljaandest ”Vepsa vanasõnad” (1992), kus need on enamasti vanasõnatüübi üksikvariandid.

Lönnroti abilisena alustas David Emanuel Daniel Europaeus, kes 1840-ndail aastail tegi mitmeid rännakuid Põhja-Venemaal, sealhulgas ka vepsa külades ning tegeles tollase ja endise Vepsamaa kohanimede kogumise ja uurimisega. Hiljem uuris ta sama ala ka arheoloogiliselt. D.E.D.Europaeus oli esimene, kes vepslasi vepslasteks kutsus. Alates 1845. aastast kasutab ta seda nimetust oma kirjades ja reisimärkmeis regulaarselt. Europaeus ja Henrik August Reinholm olid ka esimesed, kes külastasid 1847. aastal lõunavepslasi (Europaeus 1847: 2–3). Siiski jäi see vepslaste rühm suhteliselt tundmatuks ja kui Eemil Nestor Setälä sajandi lõpuaastal avaldab oma läänemeresoomlaste häälikuloo (”Yhteissuomalainen äännehistoria” 1899), on seal vepsa keel jagatud veel kaheks murdeks: põhjavepsa ja lõunavepsa, kusjuures viimane hõlmab ka (ja eelkõige) keskvepsa

1855. aastal oli äänis- ja keskvepslaste juures August Ahlqvist, kes selle põhjal kirjutas rea töid. Reisimälestuste (Ahlqvist 1859a) ja läänemeresoome keelte lugemiku (Ahlqvist 1869) kõrval on ta avaldanud ka töö ”Anteckningar i Nord-Tschudiskan” (Ahlqvist 1859b), kus kõrvuti vepsa keele grammatilise ülevaatega ja mõnede tõlgetega leidub ka väärtuslik mõistatuste ja loitsude kogu ja esimene vepsa keele sõnastik. Lönnroti ja Ahlqvisti materjalide põhjal avaldas Pariisis 1875. aastal oma vepsa keele grammatika Charles E. de Ujfalvy (Ujfalvy 1875). Siinkohal peab lisama, et Ujfalvy ja Pál Hunvalvy on eri uurijad. Millegipärast aetakse neid segi, näiteks viimase aja töödest  Зайцева 2002: 8, 2003: 68. Krahv Ujfalvy Mezö de Kovesd oli ungari päritolu, kuid elas Prantsusmaal (de Calloc’h 1987: 7; 1988: 5). Omal ajal näib ta olevat olnud tuntud vepsa uurija ega muidu poleks Vladimir Mainov oma artikli vepslastest just talle pühendanud  (Майнов 1877: 88)

1887. aastal oli Lönnroti jälgedes Išarve (Isajevo) vepslaste juures Hjalmar Basilier, kelle poolt avaldatud ülestähendused on ainsad sellest tänaseks väljasurnud murrakus (Basilier 1890). 1889. aastal olid põhja- ja keskvepslaste juures Setälä ja Juho Heikki Kala, kelle kogutu põhjal avaldati ulatuslik tekstikogu alles 1951. aastal.(Setälä–Kala 1951). Setälä ja muusikauurija Armas Otto Väisänen olid Vepsamaal 1916. aastal. Selle põhjal on viimane kirjutanud lisaks reisimärkmeile (Väisänen 1969) ka artiklid vepsa kandlest (Väisänen 1934; 1943). Setälä kasutas aga kogutud materjali oma läänemeresoome häälikuloos (Setälä 1899). 1872. aastal avaldas Arvid Genetz töö nimega ”Vepsän pohjoiset etujoukot” (Genetz 1872–1873), kus käsitles tegelikult lüüdi murret. Pealkiri on nii mõnegi uurija eksiteele viinud. Nii on ungari keeleteadlane József Szinnyei oma  ülevaate vepsa keelest (Szinnyei 1881) kirjutamisel Lönnroti ja Ahlqvisti tööde kõrval kasutanud ka Genetzi oma. Nina Zaitseva mainib veel 1989. aastal vepslaste juures uurimisreisidel käinute hulgas Arvid Genetzit (Zaitseva 1989: 129)   

XIX sajandi vene uurijaist mainigem eelkõige vepslaste juures antropoloogilisi mõõtmisi teinud Vladimir Mainovit, kes oma artiklites (Майнов 1877; 1881), pani kirja ka oma tähelepanekud vepslaste keelest ja olmest. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul Venemaal huvi vepslaste vastu kasvas ja uurimisretked Vepsamaale sagenesid. A. Kolmogorovil, kes seadis eeesmärgiks uurida vepslasi ammendavalt, kaasa arvatud maastik, kus nad elavad valmis I Maailmasõja eel isegi monograafia vepslastest, kuid sõjatingimustes jäi see ilmumata ja käsikirigi läks kaduma (Равдоникас 1925 ja 1926). Ilmunud on Kolmogorovilt ülevaade reisist Vepsamaale (Колмогоров 1906) ning artiklid Vepsamaa järvedest (Колмогоров 1908) ja vepslaste pulma-

kommetest (Колмогоров 1913). 1913. aastal ilmus esimene vepsa keele sõnaraamat – vene-vepsa – autoriks Pavel Uspenski (Успенский 1913). Tolle aja ülejäänud vepslasi tutvustavad artiklid Venemaal (Лљсковъ 1895; Никольский 1895; Подвысоцкий 1889; Морев 1924; Борисова 1924; Равдоникас 1925 ja 1926) ei sisalda eriti keeleuurijat huvitavat materjali. Nende hulgast võiks siiski esile tõsta Malinovskaja vepslaste etnograafiat käsitleva artikli (Малиновская 1932).

Kuigi XX sajandi alguses huvi vepsa keele vastu üldiselt laienes, nimetagem siin kas või Karl Bernhard Wiklundi vepsa keele loenguid kevadsemestril 1916 Uppsala Ülikoolis Rootsis (UUB. K. B. Wiklund 45:Ce3),  langes vepsa keele kogumise ja uurimise põhiraskus sajandi esimesel poolel siiski endiselt soome teadlastele. 1917–1918 oli lõunavepslaste juures Lauri Kettunen, kellel on üldse suured teened vepsa kultuuri uurimisel. Ekspeditsioonil kogutu põhjal on ta avaldanud, ulatusliku lõunavepsa häälikuloo (Kettunen 1922) ja kaheosalise keelenäidete kogumiku (Kettunen 1920–1925). 1934. aastal oli Kettunen koos Lauri Posti ja Paavo Siroga kõigil kolmel vepsa murdealal, mille tulemuseks oli samuti keelenäidete kogumik (Kettunen–Siro 1935). Vepsa reiside materjalil põhineb uurimus vepsa süntaksist (Kettunen 1943), vepsa keele osa teoses läänemeresoome keeltest (Kettunen 1960b), samuti mitmed artiklid vepsa keelest (Kettunen 1919, 1926a, 1935, 1938, 1949), aga ka vepslaste uskumustest ja kommetest (Kettunen 1918a, 1925 a ja b). Omaette fenomen on Kettuse mälestused ekspeditsioonidest läänemeresoomlaste aladele, mis annavad rohkesti informatsiooni ja mida lugedes tunned end ise kohapeal viibivat. Mitmed neist mälestustest meenutavad ka Vepsa reise (Kettunen 1918b, 1934, 1936–1937, 1942, 1945, 1960b). Lauri Posti on vepsa keele kohta avaldanud mitmeid artikleid (Posti 1935a ja b, 1938, 1948, 1950, 1962, 1973) ja tema kogutud tekste on ka Pertti Virtaranta poolt välja antud läänemeresoome keelte lugemikus (Posti 1967). Vepsa keele ja rahvaluule teemadel on mitmeid artikleid kirjutanud Jalo Kalima (Kalima 1926, 1927, 1928, 1930, 1932, 1933, 1936, 1939, 1946) Ulatusliku vepsa keele häälikuloo on avaldanud Eemil Aukusti Tunkelo (Tunkelo 1946a). Ka on ta kirjutanud vepsa keele kohta arvukalt artikleid (Tunkelo 1924, 1925, 1934, 1935, 1937, 1938a ja b, 1946bc) ja avaldanud keelenäidetena vanasõnu ja kõnekäände (Tunkelo 1947). II maailmasõja ajal oli Äänis-Vepsa ala paar aastat Soome poolt okupeeritud ja soome teadlased kasutasid juhust vepsa keele- ja rahvaluulematerjali kogumiseks. Selle materjali põhjal on ka publitseeritud mõningaid töid. Järgnevalt keeleainelistest töödest, rahvaluuleaineliste artiklite kohta vt. Йоалайд 1979. Äänis-Vepsast kirja pandud tekstikogu on Antti Sovijärvi ja Reino Peltola avaldanud alles 1982. aastal (Sovijärvi–Peltola 1982). Sovijärvilt on ilmunud ka mõned artiklid palatalogrammidest äänisvepsa murdest (Sovijärvi 1979a ja b) ja keelenäidetena loitse (Sovijärvi 1958). Ka Martti Airila (Airila 1944, 1946) ja arvukalt kirjutanud Aimo Turunen (Turunen 1947, 1959, 1960, 1962, 1966, 1968, 1973a, b, c ja d; 1943, 1952) on oma ainese saanud suurelt osalt sõjapäevil. Üksikuid artikleid vepsa keele kohta on ilmunud mitmelt teiseltki soome uurijalt (Karjalainen, K. F. 1911; Ojansuu 1916–1917; Ravila 1938; Virtaranta 1959; Kangasmaa-Minn 1964; Suhonen 1981; Lehtinen 1985; Sarhimaa 1988; Wiik 1989a; Savijärvi 1986, 1990a ja b; Leskinen 1990 jt.), kui jätta kõrvale üksikute sõnade käsitlused ja üldläänemeresoomelised tööd, kus vepsagi ainest kasutatud. Viimastest puudutab vepsa keelt rohkem ehk Matti Larjavaara monograafia (Larjavaara 1986).ׁOn omad lemmikteemad, millest on suhteliselt palju kirjutatud, näiteks astmevaheldus või õigemini selle puudumine vepsa keeles ja vene mõju vepsa keeles.

Vene uurijatest on vepsa kultuuri uurimisega on tegelnud juba eelpool nimetatud Vladimir Pimenov. Temalt on ilmunud ulatuslik ja sisukas monograafia vepslastest (Пименов 1965), rohkesti etnograafilist sõnavara sisaldav ülevaade 1955. aasta ekspeditsiooni tulemustest äänisvepslaste juurde (Пименов 1957), artiklid karjalaste ja vepslaste kultuurisuhetest (Pimenov 1976; Пименов 1960, 1976), tšuudi muistendeist (Пименов 1968) jm. Vepsa keelt ja kultuuri on traditsiooniliselt uurinud Karjala keeleteadlased, kelle hulgast mitmed on ka ise vepsa päritolu. Kaks ulatuslikku tööd on avaldanud Maria Zaitseva ja Maria Mullonen – sõnaraamatu (Зайцева М.–Муллонен М. 1972) ja keelenäidete kogumiku. (Зайцева М.–Муллонен М. 1969) Vepslanna Maria  Zaitseva kandidaadiväitekiri käsitles vepsa sufikseid (Зайцева М. 1966), hiljem ilmus see ka trükist (Зайцева М. 1978). Ka on M. Zaitseva vepsa keele grammatika (Зайцева М. 1981a) ja süntaksiuurimuse (Zaitseva M. 2001) autor. Tema artiklid käsitlevad väitekirja teemat – sufikseid.

Nina Zaitseva, samuti vepslanna kandidaadiväitekiri käsitles nimisõna muutmist vepsa keeles (Зайцева Н. 1975a), doktoritöö aga vepsa verbi (Зайцева Н. 2002a). Need on ka trükis ilmunud (Зайцева Н. 1981a; 2002b). N. Zaitsevalt on ilmunud ka mitmeid artikleid ja ülevaatekirjutisi vepsa keelest.

Vepsa päritolu  rahvusteadlastest mainigem veel etnograafi Stepan Makarjevit, kellelt  on muuhulgas ilmunud ülevaade vepslaste etnograafiast soome (Makarjev 1931) ja vene keeles (Макарьев 1932).  Vepsa päritolu rahvusteadlastest mainigem veel etnograafi Zina Strogalštšikovat, kes on ka Vepsa Kultuuriseltsi esimees. Etnograaf Irina Vinokurova, vepslaste kommete uurija vanaisa oli vepsa keeleteadlane Nikolai Bogdanov. Bogdanovi kandidaadiväitekiri vepsa sõnavarast (Богданов 1952) jäi küll käsikirja, kuid temalt on ilmunud mõned artiklid (Богданов 1958a ja b), sealhulgas keskvepsa idamurraku iseärasustest (Богданов 1960). Bogdanov oli ka esimese vepsa kirjakeele aegsete õpikute autor nagu ka ingerisoomlane Matti Hämäläinen, kellelt on samuti ilmunud teaduslikke kirjutisi (Хямяляйнен 1954, 1958, 1960, 1962, 1963). Ingerisoomlane oli ka hiljuti meie hulgast lahkunud Maria Mullonen, kellelt on ilmunud ka vepsa keele kohta artikleid (Муллонен М. 1967 a ja b). Viimasel ajal on ta koos Nina Zaitsevaga vepsa kooliõpikuid koostanud. Ta tütar Irma Mullonen tegeleb vepsa kohanimedega ja on sel alal kaitsnud hiljuti ka doktoriväitekirja (Муллонен И. 2000a) ning jätkanud vepsa ja substraatnimede uurimist pärast sedagi  (Mullonen I. 2002, 2005, 2006; Муллонен И. 2000b ja c, 2001, 2002a, 2002b, 2003). Tema onomastikaainelisi töid aastani 1999 tutvustab bibliograafia Onomastica Uralica). Petroskois ilmuv soomekeelne ajakiri Carelia (kandis nõukogude ajal nime Punalippu) on pühendanud kaks oma numbrit vepsa keelele ja kultuurile (Punalippu 1989/2; Carelia 1999/10).

Viimasel ajal on läänemeresoome keelte ja nende substraadi vastu huvi tundma hakanud Peterburi uurijad, kelle eesotsas on Peterburi ülikooli professor Aleksandr Gerd (Heard). 1997. aastal ilmus Süväri jõe basseini hüdronüümide sõnastik, mille koostamisest võttis osa ka Irma Mullonen (Муллонен, И.–Азарова–Герд 1997). Artiklite kogumiku «Язык и народ» esimene väljanne 2002. aastal sisaldab Loode-Venemaa läänemeresoome keelte ja vene murrete tekste, sealhulgas ka vepsa tekste Ladva külastust (Герд–Савиярви–де Грааф 2002: 55–96). 2003. aastal ilmunud teine väljaanne käsitleb sotsiolingvistilist situatsiooni Loode-Venemaal (Герд– Савиярви–де Грааф 2003).

Teiste maade uurijad on oma töödes käsitlenud eelkõige vene mõju vepsa keelele (Krawczykiewics 1971, 1972; Ritter 1977a ja b; Pugh 1991 a ja b, 1999). Ralf-Peter Ritteri väitekiri käsitles partitiivi vepsa keeles (Ritter 1972) ja on hiljem ka ilmunud (Ritter 1989).

Lõpuks peaks mainima ülevaatelisi käsitlusi vepsa keelest (Uibopuu 1984, Laakso 1991), mille hulgast põhjalikkuse ja ülevaatlikkuse poolest võiks esile tõsta Felix Oinase (Oinas 1955) ja Virve Raagi (Raag 2000) töid.

Viimase paarikümne aasta jooksul on rõõmustavalt hakanud ilmuma vepsa keele ja kultuuri kohta ulatuslikumaid töid. Mainida võiks Kalevi Wiigi vokaalharmoonia (Wiik 1989b) ja Toivo Tikka postpositsioonidest tekkinud käänete käsitlusi (Tikka 1992), Soomes (Heikkinen–Mullonen I. 1994; Vepsä 2006) ja Petroskois (Проблемы 1989; Вепсы 1999) ilmunud teadusartiklite kogumikke. Peterburis on plaanid vepsa etümoloogilise sõnaraamatu koostamiseks, eesotsas vepsa sõnavara uurija vepsa juurtega Sergei Mõznikoviga. Mõznikovi kandidaadiväitekiri käsitles läänemeresoome (sh vepsa) päritolu leksikat Ääniseümbruse vene murretes (Мызников 1994) ja ilmus hiljuti ka raamatuna (Мызников 2003b). Vene murrete läänemeresoome päritolu leksika teemadel on talt ilmunud artikleid (Мызников 1996, 1997), hiljuti ilmusid teine (Мызников 2003a) ja kolmaski raamat (Мызников 2004).

Vepsa uurimistöö ja materjalikogud Eestis. Esimest korda oli eesti lugejal võimalus tutvuda vepsa keelega aastal 1889, kui “Oleviku“ Lisaš” nr. 7 ilmus anonüümse autori pisiartikkel.“Üks Soomesugu rahvake”, kus oli avaldatud keelenäidetena ka 17 vanasõna, küll väga halvasti kirjapanduna. Autor oli elanud mõnda aega äänisvepslaste hulgas. Samal ajal elas Petroskois Matthias Johan Eisen, kes tegi 20.01.1887 ka matka läbi Äänis-Vepsa. Ei ole siiski päris kindel, et Eisen on see artikli tundmatu autor. Igal juhul on Eisen avaldanud vepslastest paar kirjutist teostes ”Kaim” (Eisen 1905) ja ”Eestlaste sugu” (Eisen 1911, teine trükk Eisen 1922), kus on juttu ka keelest. 

Tegelikult said vepslased ja vepsa keel eestlastele tuttavaks soomlaste kaudu. Soome teadlased, kes tulid aitama noore Eesti Vabariigi ülikooli Tartus õppetöö korraldamisel, tõid kaasa ka soome-ugri rahvaste laiema uurimise, olgu mainitud kas või etnograaf Ilmari Manninen ja tema teos soome sugu rahvaste, sealhulgas vepsa etnograafiast (Manninen 1929). Vepsa keelt luges Tartu Ülikoolis aastail 1919–1924 läänemeresoome keelte professorina töötanud Lauri Kettunen. Veel oma elu lõpuaastail meenutas etnograaf Aliise Moora vepsa muinasjuttu, mida ta oli kuulnud vepsa keele loenguil. Oma esimesed aastail 1917–1918 tehtud Lõuna-Vepsa uurimisreisi tulemusena valminud tööd “Lõuna-vepsa häälik-ajalugu” (1922) ja uskumusi ja kombeid käsitlevad artiklid (Kettunen 1918a; 1925a; 1925b), avaldas Kettunen just Eestis ning küllap on Tartus viibimise ajal valminud ka Suomi-sarjas ilmunud lõunavepsa tekstikogud (Kettunen 1920–1925). Eestis on avaldatud ka keelelised tähelepanekud teiselt Vepsa retkelt 1934. aastal (Kettunen 1934) ja artikkel Narva nime algupärast (Kettunen 1926b). Kettunen etümologiseerib nime Narva vepsa keele abil. Lõunavepsa murdes kandvat sõna narv tähendust ’künnis’, mis ülekantuna võib tähendada ’koske’. Nii et Narva jõgi on saanud nime suure kose järgi. Siinkohal peab küll lisama, et tegemist peab olema mingi eksitusega. Sõna narv tähenduses ’künnis’ pole mul vaatamata korduvatele püüdlustele õnnestunud lõunavepsa murdest fikseerida, ka on Kettuse lõunavepsa häälikuloo mustandmaterjalides sõna antud vaid tõlkega, mitte kohaviitega nagu teised sõnad.

Lauri Kettuse järeltulija Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professorina Julius Mägiste on oma töödes teiste läänemeresoome keelte kõrvalpuudutanud ka vepsa keelt. Teda on huvitanud vepsa sufiksid, neist on ta kirjutanud juba Tartu perioodil (Mägiste 1925), aga ka eksiilis Rootsis (Mägiste 1953; 1956). Mägiste ja Paul Ariste on kirjutanud ka 1930-ndatel Nõukogude Liidus loodud uutest kirjakeeltest, sealhulgas esimesest vepsa kirjakeelest (Mägiste 1934; Ariste 1936, 1944).

Kuna eestlastel tegelikult puudus uurimismaterjal vepsa keelest, hakkasid  eesti uurijad pärast sõda hakkasid tegema uurimisreise Vepsamaale. Esimesena neist korraldas Tartu ülikooli soome-ugri keelte kateedri professor Paul Ariste 1950-ndatel üliõpilastega mitu uurimisreisi Ojati-Vepsa küladesse. Nende reiside tulemusena kirjutasid üliõpilased mitmeid kursuse- ja diplomitöid, millest kahjuks osa sai kahjustada Tartu Ülikooli tulekahjus 1965. aastal. Kuid  sündis paar artiklitki (Laanest 1956; Kokla 1957; Liiv 1957). Ariste ise avaldas paar muinasjuttu (Ariste 1964). Tartlaste uurimisreisid Vepsamaale jätkusid 1960-ndail aastail, kui 1962–1964 käis äänisvepslaste juures keeleainest kogumas Tiit-Rein Viitso, kelle 1966. aastal valminud fonoloogia-alane kandidaadiväitekiri (Вийтсо 1966), mis hiljem ka ilmus (Viitso 1968) ja osa doktoriväitekirjast (Viitso 1981) põhineb vepsa materjalil. Lisaks on Viitsolt ilmunud samal teemal veel paar artiklit (Viitso 1964; 1987) ning ka üks äänisvepslasi ja nende keelt tutvustav artikkel, keelenäidetena vanasõnad (Viitso 1970). Vepsa temaatikat on ta puudutanud hiljemgi (Viitso 1995).

Vahepeal katkenud Tartu üliõpilaste ekspeditsioonid Vepsamaale, jätkusid 1968. aastal, sedakorda  Lõuna-Vepsa ja Paula Palmeose juhendamisel. Taas kirjutasid üliõüilased oma kursuse- ja diplomitöid vepsa teemadel omakogutud materjali alusel, peeti konverentsiettekandeid (Leivo 1969; Žigure 1969; Joalaid 1969), mis mõnikord artikliks vormistatuna üliõpilastööde kogumikus ka ilmusid (Joalaid 1970). Keelereiside tulemusi koos keelenäidetega tutvustati ajakirjanduses (Ruubel), nii nagu oli tehtud juba 1960-ndatel aastateli (Hint 1961), ja mujalgi (Joalaid-Leivo 1972). Paula Palmeos, kes juhendas Vepsa ekspeditsioone, aga oli  ise eelkõige karjala keele uurija, on kirjutanud paar artiklit vepsa laensufiksitest (Palmeos 1980; 1981; Пальмеос 1982). Need üliõpilaste uurimisreisid Lõuna-Vepsa kestsid peaaegu kümme aastat ja nende reisidega sai alguse mitmegi Eesti uurija huvi vepsa probleemide vastu. Nende hulgas oli ka parimas loomeeas lahkunud Aime Kährik (1942–1991). Oma esimese Vepsa-reisi tegi ta 1969. aastal Keele ja Kirjanduse Instituudi noore töötajana. Tema uurimisalaks jäi just lõunavepsa murre, eelkõige lõunavepsa verb. Pikkamööda hakkas ta tuginedes omakogutud materjalile lõunavepsa verbikonjugatsioonist pidama ettekandeid, nagu lõunavepsa pöördelõppude moodustusest 1974. aastal Petroskois (Кяхрик 1974) ja kahe keeleareaali mõjust lõunavepsa verbi ajakategooriale 1979. aastal Sõktõvkaris (Кяхрик 1979), ning avaldama artikleid. 1978. aastal ilmus ajakirjas „Советское финноугроведение – Soviet Fenno-Ugric Studies» koguni kaks artiklit: vepsa eitava preteeritumi tekkest (Kährik 1978) ja vepsa refleksiivverbi paradigma arengust (Кяхрик 1978). Esimeses neist vaatleb Kährik vepsa keeles üldläänemeresoomelise mineviku eituse nud-partitsiibilise tarindi (en andand) kõrval esinevat ške-tunnuselist tarindit. Analüüsinud lõunavepsa materjali põhjal sufiksi eri variante (-ške ~ -šek ~ -škek) ja nende liitumist tüvele ning eri uurijate seisukohti tarindi tekkest, tõstatab Kährik toetudes Aimo Turuse seisukohtadele hüpoteesi, et sufiks on tekkinud lühenemise teel kontinuatiivsufiksist -škendę : -škeńź, mille teke omakorda oli mõjutatud sufiksi -škandę : -škańź  tekkeprotsessist -gandę : -gańź liitumisel konditsionaali tüvele. Teises artiklis vaatleb Aime Kährik vepsa enesekohaste verbide paradigma teket. Läänemeresoome mediaalsufiksist  *-sen oli vepsa keeles aktiivsete kontaktide alguseks vene keelega arenenud ainsuse 3. pöörde refleksiivsufiks. Edasine refleksiivverbi paradigma areng toimus ühelt poolt possessiivsufiksite süsteemi toel, teiselt poolt aga vene keele refleksiivverbisüsteemi mõjul. Vepsa konjugatsioonisüsteemi arengust pidas Aime Kährik  ettekande ka V rahvusvahelisel fenno-ugristikakongressil Turus 1980. aastal (Kährik 1980a) ning see ilmus ka kongressi materjalides (Kährik 1980b). Tollaste kesiste avaldamisvõimaluste tingimustes andsid just teaduskonverentsid, -kongressid võimaluse oma töid tutvutada ja ka publitseerida.  Samal 1980. aastal ilmus Aime Kährikult 152-leheküljeline monograafia „Verbide muutmismudel lõunavepsa murdeš (Kährik 1980c). Siin vaadeldakse lõunavepsa verbi põhikonjugatsiooni paradigmat, jättes refleksiivse konjugatsiooni paradigma kõrvale. Verbid on jagatud muuttüüpidesse, mida on kokku 76. Suure osa tööst hõlmavad lisad: infinitiivitüvede loend pöördjärjestuses, preesensitüvede loend pöördjärjestuses .ja lõunavepsa murde verbide loend. Viimane on ju tegelikult väike vepsa-eesti-vene sõnastik, olgugi vaid verbidest koosnev. Pärast raamatu ilmumist põikab  Aime Kährik ka teiste teemade poole peale lõunavepsa verbi. 1982. aastal ilmub Riikliku Etnograafiamuuseumi väljaandel kogumik muuseumis toimunud teaduspäevade ettekannetest, kus talt ilmub Vepsa päeval esitatud ettekanne vepsa keele uurimisajaloost (Kährik 1980a), teemal, millel ta peatub hiljemgi (Кяхрик 1989a).  Samal 1982. aastal peab ta Emakeele Seltsis ja Jyväskylä sümpoosionil ettekande vepsa sõnajärjest (Kährik 1982b). Nüüd keskendub aga Aime Kährik oma kandidaadiväitekirja kirjutamisele, mille kaitsmine toimus 1985. aastal. Kahjuks jäi töö vepsa keele verbimuutmise süsteemi arengust ja struktuurist lõunavepsa materjali põhjal tolle aja kombe kohaselt käsikirja ja me peame leppima ainult autoreferaadiga (Кяхрик 1985a) ja samateemaliste artiklitega. Pärast kandidaadiväitekirja kaitsmist jätkas Aime Kährik osavõttu rahvusvahelistest fennougristikakongressidest  ja -sümpoosionidest. Algul on ettekanded veel verbist: VI  fennougristikakongressil Sõktõvkaris 1985. aastal kirjeldab ta verbi sõnamoodustussüsteemi ja interpreteerib paralleelvorme (Кяхрик 1985b) ja 1987. aastal Udmurtias XVII üleliidulisel fennougristikakonverentsil kõneleb lõunavepsa verbi põhi- ja refleksiivkonjugatsiooni struktuuri iseärasustest (Кяхрик 1987). Seejärel pöördus Aime Kährik juba uute teemade poole muidugi talle armsaks saanud lõunavepsa murdest. 1988. aasta sümpoosionil Turus kõneles ta juba lõunavepsa deklinatsioonisüsteemist. Viimane ettekanne ilmus 29-leheküljelise preprindina (Kährik 1988). 1990. aastal valmisid kirjutis lõunavepslaste rahvaarvu muutustest 20. sajandil  (Kährik 1990a) ning preprint (Kährik 1990b), teesid (Kährik 1990c) ja artikkel (Kährik 1990d) lõunavepsa pronoomeni deklinatsioonist. Viimased kolm nagu ka kommentaarid Vesa Koivisto ettekandele (1990e) olid ette nähtud esinemiseks VIII rahvusvahelisel fennougristikakongressil Debrecenis augustis-septembris 1990, kuhu ta aga haiguse tõttu enam ise ei jõudnud. Aime Kähriku enda ettekannet kommenteeris kongressil Jarmo Elomaa (1990).

Aime Kährik oli õieti ainus eesti teadlane, kelle peamine uurimisala oli just vepsa keel: Nii Tiit-Rein Viitso kui ka eelkõige vepsa keele mitmusevormistikust kirjutanud Paul Alvre (Alvre 1982a ja b; 1983; 1984a ja b; 1985; Алвре 1988) on vepsa keelt puudutanud muu kõrval. Alvre vepsa regivärsi mõistatusest kirjutatud artiklid (Alvre 1981, 1994) vallandasid aga lausa poleemika (Salve 1995b; Tedre 1999) Samuti meie hulgast lahkunud, kaua Tallinnas töötanud komi uurija Adolf Turkin on puudutanud komi ja vepsa kontak­te nii murrete (Туркин 1970; 1973; 1974) kui toponüümia alusel (vt. Onomastica Uralica LISA 2). Samal teemal on kirjutanut ka Enn Ernits (Ernits 1975) ja üldse on teemat soome ja komi uurijate poolt korduvalt käsitletud (Wichmann 1920; Uotila 1927, 1936; Lakó 1935; Lõtkin 1970; Лыткин 1956, 1963; Игушев 1981).

Etnograafiline kogumistöö Vepsas sai õige hoo 1965. aastal, kui Tartu etnograafiamuuseum alustas Aleksei Petersoni juhtimisel välitöid Lõuna-Vepsa ja Kesk-Vepsa külades, mis kestsid kaunis pikalt ja on kahjuks nüüd katkenud. Petersoni kirjutatud vepsa etnograafiat puudutavais artikleis leidub ka vepsa sõnavara (Peterson 1969, 1970, 1971, 1975, 1979, 2002)

Vepsa rahvaluulematerjali talletamiseks hakkas Keele ja Kirjanduse  Instituudi rahvaluulesektor aastast 1971 süstemaatiliselt organiseerima ekspeditsioone vepslaste juurde, mille järjekindlaimaks osavõtjaks oli selle artikli autor. Materjali põhiosa on lõunavepsa murdealalt, veidi on ka kesk- ja äänisvepsa materjali. Rahvaluulesektori ekspeditsioonid Vepsa kestsid 1982. aastani. Järgnevad ekspeditsioonid, milles osalesin olid Leiu Heaposti juhtimisel korraldatud antropoloogilised ekspeditsioonid Lõuna-Vepsa 1984. ja 1985. aastal. Pärast 1987. aasta Vepsa kultuuripäevade ajal mõnepäevast viibimist Kesk-Vepsas tekkis pikem vahe. Viimased ekspeditsioonid toimusid 1997. aastal Tallinna Pedagoogikaülikooli ning 1996. ja 1999. aastal Eesti Kultuurkapitali rahalisel toel. Oma rahvaluulealased ja mõned muuteemalisedki artiklid olen sidunud magistriväitekirjaks  ”Lõunavepslaste vaimulooming”, mille kaitsesin 1994. aasta lõpul. Minu vepsa kohanimede-alase artiklite kohta saab informatsiooni Onomastica Uralica bibliograafiast. Vaina Mälk kogus rahvaluulematerjali aastail 1971 ja 1973 Lõuna-Vepsast ning 1972. aastal Kesk-Vepsast. Ta on kirjutanud rohkesti rahvaluulelist näitematerjali sisaldava Vepsa reisikirja (Mälk 1972) ning  Tiit-Rein Viitso, Aime Kähriku ja Anne Hussari abil kokku pannud väljaande ”Vepsa vanasõnad” (1992), mis kahjuks küll eriti keeleallikaks ei sobi, kuna tekste on keeleliselt lihtsustatud ja murdejooned ära ühtlustatud. Vepsa populaarsemaid vanasõnu nende originaalkujul võib näha väljaandest ”Proverbia Septentrionalia” (1985).

Vepsa rahvaluule kogumist on jätkanud tänaseni Kristi Salve, kes alustas oma kogumisretki Vepsamaale 1974. aastal ning käib endiselt Vepsamaal välitöödel. Tema on uurimisretked on suundunud peaasjalikult Ojati-Vepsa, kuid temagi on viibinud nii Lõuna-, Äänis- kui ka Kesk-

Vepsa idarühma külades. Kristi Salve on kirjutanud nii vepslastest ja nende identiteedist (Salve 1998a, 2002a) kui ka vepsa rahvaluulest (Salve 1993, 1997a) ning selle kogumisest ja kogudest (Salve 1995a, 2000a, 2003) Vepsa rahvaluule eri žanritest on ta avaldanud nii teaduslikke kui ka populaarseid artikleid rahvalauludest (Salve 1995b, 1997b), itkudest (Salve 2000b), muinas­juttudest (Salve 1997c, 1998b 2002b), uskumustest (Salve 1990, 2009) jm. Kuus teaduslikku artiklit on lülitatud ka tema 1999. aastal kaitstud doktoriväitekirja ”Läänemeresoomlaste traditsiooniline vaimne kultuur: pärimusliikide vahelised seosed ja etnilised suhted”. Kristi Salve kogutud materjal on hoiul Eesti Rahvaluule Arhiivis Tartus. Samas talletatakse Lõuna-Vepsa materjali, mille kogus 1975. aastal rahvamuusikauurija Ingrid Rüütel, kes on vepsa rahvamuusikat ka kirjanduses tutvustanud (Rüütel 1990a ja b). Viimasel ajal on Vepsamaal välitöödel käinud Madis  Arukask ja Taisto Kalevi Raudalainen, kellelt on ilmunud ka artikleid itkemisest. (Arukask 2008; Arukask–Lašmanova 2009; Arukask–Raudalainen 2009).

Eesti uurijatest on geograaf Ott Kurs tutvustanud vepslasi kirjanduses eesti- (Kurs 1974a ja b, 1997) ja soomekeelsele lugejale nii Soomes (Kurs 1981), Eestis (Kurs 1994a) kui Karjalas (Kurs 1968). Tema tööd paistavad silma sellega, et ta vepsa küladest kõneldes annab lugejale teada ka selle vepsakeelse originaalnime. Rahvusvahelisele lugejale on Kurs kirjutanud Venemaa läänemeresoome ja lapi rahvastikust üldse, sealhulgas ka vepslastest (Kurs 1994b, 1998).

Tänaseks on Eestis küllalt suured vepsa kultuuri käsitlevad kogud. Tiit-Rein Viitso ja Aime Kährik loovutasid oma lindistatud materjali Keele ja Kirjanduse Instituudi soome-ugri keelte sektori (praegu Eesti Keele Instituudi eesti murrete ja lähisugukeelte sektor) kogudesse, kus lisaks lindistustele fonoteegis on ka umbes 2400 sõnasedelit sisaldav sedelkogu. Eesti Keele Instituudi rahvaluulesektori kogudes on üle 150 tunni lindistusi, põhiliselt Marje Joalaiu kogutuna, millest üle kahe kolmandiku on Lõuna-Vepsast, lisaks umbes 1500 lk. kirjalikke ülestähendusi, fotosid jm. Eesti Rahva Muuseumis on lisaks ulatuslikule esemekogule rohkesti foto- ja filmimaterjali, kirjalikke ülestähendusi, lindistusi jms. Ka kirjandusmuuseumi rahvaluulekogud Tartus sisaldavad suurel hulgal lindistusi ja kirjalikke ülestähendusi. Mingil määral on vepsa materjali kogutud ka eraviisiliselt, harrastuse korras, nimetagem siin ajakirjanduseski aeg ajalt vepslasi tutvustava Aavo Vaani nime (Vaan 1989; Joalaid–Vaan 1988). Eesti teadlaste Vepsamaal kogutud mitmekesine materjal tegelikult alles ootab oma uurijaid.

Vepsa kirjakeel.  Kuni XX sajandi kolmekümnendate aastateni vepslastel oma kirjakeel puudus ja kirjaoskuse tase oli väga madal. 1897. aastal oli vaid 14 % vepslastest kirjaoskajad. Vene keelt osati üldse halvasti, eriti vähe mõistsid seda naised, kes Vepsamaalt kaugemale sattusid harvemini kui mehed. Vepsa naiste hulgast võis üksikuid kirjaoskamatuid leida üsna hiljuti. 1917. aasta Tihvini kreisi kalendri põhjal oli kreisi vepsa külades 15 külakooli ja 2 kihelkonnakooli, lisaks veel koolid naabruses asuvais vene(stunud) külades, kus võis ju ka vepsa lapsi õppida. Nii et koole vepsa külades XX sajandi alguses siiski oli, kuid üldiselt õppis vepsa lapsi koolis vähe. Näiteks 1911. aastal on koolis õppinud 247 vepslast. Nõukogude võimu algaastail hakati Venemaal muutustega kaasas käinud segaseid aegu ära kasutades aktiivselt tähelepanu pöörama ka tsaarivõimu rahvusliku surve alt vabanenud väikerahvaste probleemidele. Tekkis tugev rahvuslik tõus, ilmus palju muukeelset ajakirjandust, kodu-uurimuslikku kirjandust jne. Peeti suuri, ilusaid ja kaugeleulatuvaid plaane rahvuskultuuride arendamiseks. Kahjuks ei kestnud seda vabadust kauaks, suhteliselt leebemale perioodile järgnes taas surveaeg, kus hävitati seegi, mis selle lühikese ajaga juba luua oli suudetud.

Üheks selle perioodi ettevõtmiseks oli väikerahvastele oma kirjakeelte loomine. Vepsa ja isuri kirjakeele väljatöötamine jäi NSVL TA Keele ja Mõtlemise Instituudi ülesandeks, kes alustas tööd 1931. aasta veebruaris. Samal aastal kinnitati ladina tähestiku alusel koostatud vepsa tähestik, mis koosnes 28 tähest, lisaks veel palatalisatsioonimärk ´. Erinevused eesti tähestikust olid järgmised (vepsa täht esikohal): c = č, ç = c, s = š, y = ü, z = ž. Kirjakeele aluseks võeti keskvepsa murded, eelkõige Petsoila murrak. Siinkohal tuleb lisada, et kirjakeel loodi esialgu vaid Leningradi oblasti vepslaste jaoks. Karjalas elavad vepslased kasutasid nagu karjalasedki soome kirjakeelt ja vepsa kirjakeelele üleminek tuli kõne alla alles 1936. aastal. Tegelikult said Karjala vepsa lapsed koolis oma emakeeles õppida vaid paar kuud 1937. aasta lõpul. 1932. aastaks oli Leningradi oblastisse, kus elas 24186 vepslast, loodud 57 vepsakeelset algkooli 3328 õpilasega. 1932. aasta novembris ilmus esimene vepsakeelne õpik ”Ezmäne vepsiden azbuk i lugendknig” (Esimene vepslaste aabits ja lugemik), koostajaiks G. Bogdanov, M. Hämäläinen ja A. Mihkijev. 1934. aastaks olid kõik koolid täielikult varustatud emakeelsete õpikutega. Ajavahemikul 1932–1937 anti välja umbes 30 vepsakeelset raamatut, nende hulgas kolm grammatikaõpikut, mille olid koostanud F. Andrejev ja M. Hämäläinen ning samade autorite üle 3000 sõna sisaldav vepsa-vene sõnaraamat (”Vepsa-venähine vajehnik”, Moskva-Leningrad, 1936) (Муллонен М. 1967: 107). Õpikute hulgas olid tõlked venekeelseist aritmeetika, geograafia ja loodusteaduse õpikuist ning samuti eelkõige tõlkeid sisaldavad kirjanduse lugemikud. Isegi astronoomia õpik oli vepsa keelde tõlgitud. (Strogalštšikova 1993: 135). Kuigi 1932. aastaks oldi õpikute poolest tööks valmis, ei hakanud kõik koolid kohe õpetajate puudusel tööle. Õpetajaile korraldati ka kursusi. 1936. aasta algul kerkis üles küsimus vepsa kirjakeele üleviimisest vene tähestikule, kuid enne, kui seda jõuti teha, likvideeriti aastavahetusel 1937–1938  vepsa kirjakeel hoopiski. Järgnesid ka muud repressioonid. Õpikud korjati ära, vahel ka põletati avalikult. Oma osa said õpikute koostajad ja teisedki vepsa haritlased, näiteks vepsa rahvusest etnograaf Stepan Makarjev lasti 1937. aastal maha (Strogalštšikova 1993: 136), üheks süüks teaduslik kirjavahetus E. A. Tunkeloga (Савватеев1999: 29–31)..  

Nüüd on vepsa kirjakeelt hakatud taas looma. Sellega on tegelnud Petroskois Nina Zaitseva ja Maria Mullonen. Kuigi loodud 1930-ndate aastate kirjakeele traditsioonidele toetudes, erineb praegune kirjakeel veidi eelmisest, seda positiivses suunas. Eelpool nimetatud tähed on asendatud ladina kirjale tavalisemate tähtedega č, c, š, ü ja ž Endise 30 asemel on praeguses tähestikus 29 grafeemi – 20 konsonandi ja 8 vokaali tähistamiseks ning palatalisatsioonimärk (Зайцева Н. 1994: 86). Ainus etteheide praegusele kirjakeelele on kummaline viis märkida liiteid sidekriipsu abil. Eelkõige vepsa keeleski tavaline ki-liide kaotab nii oma gi-poole: siloi-ki, školan-ki, sanui-ki (näited Zaiceva 1995). Tänaseks on Petroskois N. Zaitsevalt ja M. Mulloselt kirjastuse „Karjala“ väljaandel ilmunud vepsa aabits („Abekirj“ 1991), lugemikud 1.-2. („Lugem i pagižem vepsäks. Vepsän kelen lugendkirj 1.-2. klassale“, 1993)  ja 3.–4. klassile („Ičemoi lugemist. Vepsän kelen lugendkirj 3.-4. klassale“, 1994) ning vepsa-vene, vene-vepsa õppesõnastik Vepsä-venäläine, venä-vepsläine vajehnik, 1995. Peale nende on ilmunud põhjavepsamurdeline „Meiden sana“ Ilmunud on juba ka loodusloo õpik (Brodski 2002) Vepsa Kultuuriseltsi väljaandel ilmub alates 1993. aasta aprillist kord kuus ajaleht „Kodima“, kolm proovinumbrit nimega „Kodirandaine“ ilmus juba 1992. aastal. „Kodima“ on õieti kakskeelne ajaleht: pool lehte on vepsa, pool vene keeles. Ajalehe esimeste aastate numbreid on Kristi Salve ka eesti lugejale tutvustanud (Salve 1994). Välja antud on ka vaimulikku ja folkloristlikku kirjandust kirjandust. Kuni viimase ajani vepslastest kirjanikud oma emakeeles ei kirjutanud, kuigi nende teostes on vepsa ainestikku kasutatud. Vene keeles on kirjutanud Vassili Pulkin („Азбука детства“, „Голубые воды Горбярвы“) ja Anatoli Petuhhov, soome keeles Raisa Lardot (sünd. Larjuškina) (”Ripaskalinnut”) . Koos uue kirjakeelega on tekkinud ka vepsakeelset ilukirjandust Keskvepsast Ladva külastust pärit luuletaja Nikolai Abramovi esimene vepsakeelne luulekogu oli "Koumekümne koume" (33) (1994). Sellele on järgnenud veel luulekogu ”Kurgiden aig” (1999). Luuletusi on ajakirjanduses ja kogumikus ”Kodirandaine” avaldanud ka Alevtina Andrejeva, Viktor Jašev, Nikolai Fomin ja teised. Luuletajana on hakanud tegutsema ka Nina Zaitseva. 2002. aastal  ilmus aga Juminkeko väljaandel ka esimene vepsakeelne romaan – Igor Brodski ”Kalarand”, mida on Kristi Salve eesti lugejale ka arvustanud (Salve 2004). Vepsa ilukirjanduse kohta vt. Õispuu 2003: 519, kust leiab ka viiteid artikleile kirjandusest.

Administratiivne killustatus ja vepslaste olukord tänapäeval.

Administratiivpiirid on alati lõhestanud vepsa ala, seda ka praegu. Varaseim põhimõtteline jaotumine on olnud Novgorodi ja Rostov‑Suzdali vürstiriigi vahel. Viimase koosseisu kuulunud Beloozero (vps Vauged´ärv) ümbrus on olnud ka iseseisev üksus. Beloozero vürstiriik eksisteeris aastail 1238–1486, kuid sisuliselt allus ta juba aastast 1389 Moskva vürstiriigile., Kui Moskva liitis XV sajandi lõpul endaga teisi vene vürstiriike, muutus 1486. aastal Beloozero (Belozerski) kreisiks ka tollane Vereisko‑Belozerski vürstiriik. Novgorodimaa liideti Moskvaga 1478, administratiivselt jaotus see viiendikeks (vn пятина). Vepsa ala kuulus Äänise viiendikku (vn Обонежская пятина), mis omakorda poolitus, Vepsa alagi poolitades kaheks pooleks: Äänisetaguseks (Заонежская половина) ja Mägismaa pooleks (Нагорная половина). Tõenäoliselt elas tollal vepslasi ka Bežetsi viiendiku (vn Бежецкая пятина) Valgejärve pooles (vn Белозерская половина). XVIII sajandi Venemaad iseloomustavad Peeter I ja Katariina II administratiivreformid. XIX sajandi alguseks oli Vepsamaa jaotatud järgmiste administratiivüksuste vahel: Aunuse e. Olonetsi kubermangu Petrozavodski, Lodeinoje Polje ja Võtegra kreisis ning Novgorodi kubermangu Tihvini ja Valgejärve (Beloozero) kreisis. 1920–1930-ndail aastail oli endise Aunuse kubermangu Vepsa ala Leningradi kubermangu (ringkonna) koosseisus, endise Novgorodi kubermangu osa aga Tšerepovetsi kubermangus (ringkonnas). Esimesest oli 1924. aastal eraldatud suurem osa Äänis-Vepsa küli Karjala koosseisu, 1937. aastal poolitati ka Leningradi oblast (Tšerepovetsi kubermang oli likvideeritud). Tõsiasi, et vepslased on alati elanud administratiivselt äärealadel, on varem kaasa aidanud vepsa keele ja rahvuse säilimisele, või õigemini, seal pole vepslased jõudnud ümber rahvustuda. Tänapäeval on administratiivne killustatus aga tugev tegur vepsa keele ja kultuuri kadumise kiirendamisel, minnakse lihtsalt ära linnadesse või muidu tsiviliseeritumaisse paikadesse, kuhu ühendusedki paremad. Ka puudub ühine majandus‑ ja kultuurilinegi elu. Seetõttu tõstatasid vepsa haritlased (Zinaida Strogalštšikova, Anatoli Petuhhov, Nina Zaitseva) juba perestroika algusaegadel 1987–1988 küsimuse oma administratiivüksuse loomisest, näiteks rahvusringkonnana. Autonoomiamõtted polnud vepslastel esimest korda. 1920‑ndate aastate nõukogude administratiivreformide ajal olid vepslastel rahvusrajoonid keskusega Šoutjärves (2) ja Vidlas (9). Kolmas rahvusrajoon keskusega Šimjärves (16) taheti organiseerida ülejäänud 15 rahvuskülanõukogust. Vepslaste tagamõte oli seejärel hakata taotlema ühtset autonoomset administratiivüksust. Tookordne katse lõppes ebaõnnestumisega, Šimjärve vepslased üritati üldse likvideerida, millest oli juttu eespool. Vepslased ise on nendega toimunut hakanud nimetama statistiliseks genotsiidiks. Loomulikult leidis ka nüüdne katse oma autonoomse administratiivüksuse saamiseks vastuseisu ja vepsa ala on praegu endiselt jagatud 7 rajooni vahel. Siin on ka oma majanduslikud põhjused, sest Äänis-Vepsas on tuntud dekoratiivkivimite kaevandused: Kaleigel (Kalajõel) (3), Ropojal samas külastus ja eelkõige Šokšus (1). Sealset purpurkivimit vaarikapunast kvartsiiti e. Šokšu porfüüri ja Kaleige musta kivimit on kasutatud Napoleoni sarkofaagist Talvepalee ja Lenini mausoleumini (Пименов–Строгальщикова 1989: 48. Kuigi Mihhail Gorbatšov kirjutas juba 1989. a. juulis alla otsusele luua vepsa rajoonid ja külanõukogud, on seni õnnestunud luua vaid oma vald (vn волость) Karjala Vabariigis, keskusega Šoutjärves. Seegi pole kergelt tulnud. Karjala Vabariigi Ülemnõukogu kiitis otsuse valla rajamisest heaks 20. jaanuaril 1994, piirid kinnitati pärast pikki vaidlusi alles sama aasta 15. novembril. Ühendamata on Vepsa alad aga endiselt. Karjalas on vepslased üldse olnud eriolukorras: siinseid vepslasi on alati tunnustatud ühena kolmest Karjala põhirahvusest. 1989. a. juulis loodi siin Vepsa Kultuuriselts Tegutseb soome‑ugri muusikaakadeemia, Petroskoi ülikoolis õpetatakse 1992.   aasta sügisest vepsa keelt, et ette valmistada õpetajaid vepsa koolidele. Mõned lõpetajad on juba tööle läinudki, kuigi üldiselt õpetavad praegu vepsa keelt koolides eelneva väljaõppeta entusiastid üle kogu Vepsamaa, kellele Petroskois alates 1993. aastast korraldatakse täiendõppe kursusi. Petroskois töötab ka soome-ugri kool, kus on klassid vepsa, karjala ja soome lastele. Leningradi ja Vologda oblasti vepslaste kultuurielu on aga kahjuks jäänud vaeslapse ossa.

Vepslased Eestis.

Millal on esimesed vepslased Eestisse tulnud, pole täpselt teada. Õige vana tähis peaks olema Narvast mõne kilomeetri kaugusel kuni Teise maailmasõjani asunud Vepsküla. Liivimaa ordumeistri Wilhelm Vrimersheymi kinkekirjas, dateeritud Võnnus 1374, on mainitud Wepsendorp Narva linna piires Narva jõe vasakul kaldal (Dieckhoff 1930: 10).  Kohanimi viitab küll vepsa asustusele, kuid kas on tegemist kunagise etnilise piiriga või on küla saanud oma nime hilisematelt tulnukatelt, pole võimalik enam välja selgitada. Küla sai tuntuks ka 1700. aasta lahingus Põhjasõja ajal ning jäi seejärel tühjaks. Ka Vasknarva nimi (= Uus‑Narva) näikse viitavat vepsa  keelele (vrd.  vps vaśkmaińe ’uus’).

M. J. Eiseni rahvaluulekogus leidub Haljalast Danel Pruhlilt saadud teade (1895), et vepslased, keda hüüti kivivenelasteks, olnud mõisas veskikivi raiumas. Teatavasti on äänisvepslased, kelle asualadele jäävad vääriskivimite leiukohad, (neid on kasutatud isegi Napoleoni sarkofaagis ning Moskva mausoleumis, kirikutes  ja metroojaamades), olnud vilunud kiviraidurid, kes sageli kaugemal tööl käisid. On loomulik, et nende tööretked ulatusid ka Eestisse. 1934. aastal on üks Kaleigest pärit Pervakois elav naine rääkinud soome keeleuurijaile, kuidas nende mehed käisid kivi raiumas Peterburi taga Tšuhonštšinas (mis, tõsi küll, võib ka Ingerimaad tähendada) ja olid seal suure paastu ajast (vastlapäeva ja lihavõtete vahel) jõulupaastuni (enne jõule) (Kettunen-Siro 1935: 165). 

Statistilisi andmeid vepslastest Eestis leidub siiski alles pärast Teist maailmasõda.

1959   –   20

1970   –   31

1979   –   23

1989   –   37, emakeel 1. keelena 18,9%

1997   –   27                                                                                                                                         

1989. aastal elas Eestis 37 vepslast (6 meest ja 31 naist), kes on sündinud 1900 või hiljem: 13 Karjalas, 18 Leningradi oblastis, 3 Vologda oblastis ja 3 Tallinnas.

Elukohaks Eestis olid peamiselt Ida-Virumaa (13 Narvas, 2 Narva-Jõesuus, 4 Kohtla-Järvel ja 1 Toilas), Tallinnas elas 9 ja Maardus 1 vepslane, Tartus ja Viljandis kummaski 2, Haapsalus, Kohilas ja Pöidel 1 inimene. Linnas elasid 28 naist ja kõik 6 meest. 3 naist elas maal: 1 pensioniealine Kohilas ning 1 Toilas ja 1 Pöidel (tööealised).

28 inimest oli (sega)abielus, 3 vallalised, 4 lesed ja 2 lahutatud.

2 inimesel oli kõrg-, 7 keskeri-, 8 kesk-, 10 mittetäielik kesk-, 7 algharidus ja 2 alla selle. 1 tütarlaps ei käinud veel koolis.

Rahvusrühm torkab silma vanuse poolest: 37 inimesest oli vaid 9 alla 35 aasta ja 1 alla 15 aasta vana.

Emakeeleks oli vepsa 7 naisel, vene 5 mehel ja 21 naisel ning eesti keel 1 mehel (tõenäoliselt Viljandi 15–19-aastasel koolipoisil) ja 3 naisel. Muud keelt polnud emakeeleks märgitud. Teiseks keeleks oli vepsa 7, vene 11 ja eesti keel 4 inimesel.

Nõukogude Liidu ametnikud olid otsustanud, et vepslasi pole olemas. See tähendas, et Leningradi ja Vologda oblastis ei märgitud neile passi rahvuseks vepslane ega arvestatud neid vepslastena ka viimastel rahvaloendustel. Karjala ANSVs võidi vepslasi siiski karjalaste ja venelaste kõrval ametlikult rahvana aktsepteerida. See kajastub ka 1989. a rahvaloendusel Eestis, sest nad – peale Tallinnas ja Ida-Virumaal elavate vepslaste – on kõik Karjalast pärit. Vologda oblasti idapoolsematest küladest (Kuja, Pondal, Voilaht) on Tallinna ja Viljandisse elama asunud paarkümmend vepslast, kes üksteist tunnevad, omavahel suhtlevad ja on siia elamagi tulnud üksteise eeskujul, kuid rahvaloenduse andmeis on neid kirjas ainult 3. Vähemalt üht Vologda oblastist pärit vepsa naist on rahvaloendaja keeldunud vepslaseks märkimast, kuna passis seisis venelane, nooremal õel õnnestus aga vepslasena kirja minna. Naiste endi arvates oli põhjuseks, et vanem õde elas “Dvigateli” majas. Veel on teada, et loendusandmeis puudub Tartus elav Lõuna-Vepsast (Leningradi oblastist) pärit naine, kuid kindlasti on neid rohkemgi.

Vepslasi on Eestis nii vähe, et mingit ühtsustunnet ei saa hästi tekkida. Organiseerumishuvi küll on, puudub ainult eestvedaja. Vepslased on juba kodukülas elades suhelnud peamiselt oma sugulastega ning laiemat suhtlusringi nad ei otsi. Ka näiteks Tallinnas elavad idapoolsete vepsa külade elanikud suhtlevad omavahel, kuid eeskätt seetõttu, et mitmed on omavahel sugulased. Tallinna ja Ida-Virumaa vepslased elavad eelkõige venekeelses keskkonnas, mujal eestikeelses. Valdavad on sega­abielud ning seetõttu on noorem põlvkond kas venestunud või eestistunud. Venekeelses keskkonnas elavad vepslased eesti keelt tavaliselt ei oska. Nad eelistavad vene keelt, aga kui päris häda käes, on vepslased eestlastega suheldes ka vepsa keelega hakkama saanud.

Kirjandus:

AHLQVIST, AUGUST 1859a Muistelmia matkoilta Wenäjällä vuosina 1854–1858. Helsinki.
AHLQVIST, AUGUST 1859b Anteckningar i Nord-Tschudiskan. Acta Societatis Scientarum Fennicae 6. Helsingfors, 49–113.
AHLQVIST, AUGUST 1869 Suomalainen murteiskirja tahi lukemisia Viron, Karjalan, Vatjan,
Vepsän ja Liivin kielillä suomalaisten sanastojen kanssa. Helsinki.
AIRILA, MARTTI 1938 Miten on selitettävä vepsän voźńe : votšę suhde? – Virittäjä, 20–222.
AIRILA, MARTTI 1944 Miten on selitettävissä vepsän voźńe : votšęn suhde? – Virittäjä, 163–164. 
AIRILA, MARTTI 1946 Vepsän voźńe ym. (Vähän vastinetta prof. E. A. Tunkelolle). –Virittäjä, 301–302.
AIRILA, M.–TURUNEN, AIMO–RAINIO, JUSSI (toim.) 1945 Vepsän opas. Helsinki.
ALVRE, PAUL.1981 Vepsa regivärsi mõistatus. – Värsiõpetuse aktuaalseid probleeme ja soome-ugri värsitehnika küsimusi. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 587. Tartu, 3–12.
ALVRE, PAUL.1982a Vepsän a-vartaloiden monikkotaivutuksesta. – Fenno-ugristica 9. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 611. Tartu, 3–15.
ALVRE, PAUL.1982b Zu wepsischen Pluralformen (besonders in ä-stämmigen Wörtern). –Soviet Fenno-Ugric Studies XVIII, 3, 168–175.
ALVRE, PAUL.1983 Vepsän e-vartaloiden monikkotaivutuksesta. – Fenno-ugristica 10. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 643. Tartu 1983, 3–15.
ALVRE, PAUL.1984a Vepsän i- ja u-, ü-vartaloiden monikko­taivutuksesta. – Fenno-ugristica 11. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 673. Tartu, 3–10.
ALVRE, PAUL 1984b Vepsa *o-, *oi-tüvede mitmusevormistik. – Emakeele Seltsi Aastaraamat 28 (1982). Tallinn, 61–67.
ALVRE, PAUL 1985 Yleispiirteitä vepsän monikkotaivutuksesta. – Fenno-ugristica 12. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 690. Tartu, 102–110.ARISTE, PAUL. 1936 Kolm uut läänemeresoome kirjakeelt – Eesti Keel 1936.
ARISTE, PAUL 1944 Uusi läänemere soome kirjakeeli. – Eesti Kirjandus XXXVI, 26–29.
ARISTE, PAUL 1964 Vepsa muinasjutte. (Äänis- ja keskvepsa keelenäiteid). – Töid läänemeresoome ja volga keelte alalt. Tallinn, 5–23. 
ARUKASK, MADIS 2008. Kaamera ümber dünaamikat otsides. Ühe põhja itku audiovisuaalse talletamise juhtum. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat LI. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk 47–62.
ARUKASK, MADIS–LAŠMANOVA, ALLA 2009 Määratledes ennast suulises esituses. Äänisvepsa naise itk oma mehe haual. – Mäetagused 42. Tartu, 55–76.
ARUKASK, MADIS–RAUDALAINEN, TAISTO KALEVI Autobiographical and Interpretative Dynamics in Genre Spectrum as Presented by an Onega-Vepsian Woman in 2005.
BASILIER, Hj. Vepsäläiset Isaijevan voolostissa. – Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja VIII. Helsinki 1890, 43–84.
BRANCH, MICHAEL 1973 A. J. Sjögren. Studies of the North. Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia 152. Helsinki, Carelia 1999, No.10.
DE CALLOC’H, BERNARD 1987 Charles de Ujfalvy – pionnier des études finno-ougriennes en France, explorateur de l’Asie Centrale. – Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja 81. Helsinki, 7–18.
DE CALLOC’H, BERNARD 1988 Charles de Ujfalvy – Études Finno-ougriennes. Tome XX. Années 1986–1987. Budapest, 5–37.
DIECKHOFF, ED. 1930 Das Narvasche Stadtarchiv. - Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat. Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1928. Tartu-Dorpat, 96–115.
EISEN M. J. 1905 Vepslaste seas. – Kaim. Tallinn, 101–134.
EISEN M. J. 1911 Vepslased. – Eestlaste sugu. Eesti Kirjanduse Seltsi Rahvakirjanduse Toimkonna väljaanne. Rahvakirjandus 3. Tartu, 165–177.
EISEN M. J. 1922 Vepslased. – Eestlaste sugu. II täiendatud trükk. Eesti Kirjanduse Seltsi
Rahvakirjanduse Toimkonna väljaanne. Rahvakirjandus 3. Tartu, 167–180.
ELOMAA, JARMO 1990 Etelävepsän pronominit vepsän ja itämerensuomen deklinaatio-morfologiassa. Kommenttipuheenvuoro Aime Kährikin esitelmään Die Pronomen im Deklinationssystem des Wepsischen. – Itämerensuomalaiset kielikontaktit. Lääne­mere­­soome keelekontaktid. Itämerensuomalainen symposium 7. kansainvälisessä fenno-ugristikongressissa Debrecenissä 27.8 ­­– 1.9.1990. Läänemeresoome sümpoosion fennougristide 7. rahvusvahelises kongressis Debrecenis 27.8 – 1.9.1990. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 61. Helsinki: Valtion Painatuskeskus, 53–58. Vt. Kährik 1990d.
ERNITS, ENN 1975 Ist Weps. nil´ed eine Entlehnung aus der Komi-Sprache? – SovietFenno-Ugric Studies, 11, 4. Tallinn, 242–243.
EUROPAEUS, D. E. D. 1847 Matkakertomus. – Suometar No 45–46.
E[UROPAEUS], D. E. D. 1868 Reseunderrättelser från trakterna af sjön Belosero. – Finl. Allm. Tidn. Nr. 219–221, 265.
G[ENETZ], A. Wepsän pohjoiset etujoukot. Kieletär [I:] 4- Hki 1872. 3–32; [I:] 5. Ibid. 1873, 3–26.
GRÜNTHAL, RIHO 1997 Livvistä liiviin. Itämerensuomalaiset etnonyymit. Castrenianumin toimitteita 51. Helsinki: Hakapaino OY.
HEIKKINEN, KAIJA–MULLONEN, IRMA (toim.) 1994 Vepsäläiset tutuiksi. Kirjoituksia vepsäläisten kulttuurista. Joensuun yliopisto, Karjalan Tutkimuslaitoksen julkaisuja N:o 108. Joensuu.
HERBERSTAIN VON, SIGMUND 1975 Moscowia. Bearbeitet, eingeleitet und herausgegeben von Friedemann Berger. Weimar: Gustav Kiepenheuer Verlag.
HINT, MATI.1961 Ühe keelereisi märkmeid. – Edasi 25.VIII 1961.
ITKONEN, TERHO 1971 Aunuksen äänneopin erikoispiirteet ja aunukselaismurteiden synty. –Virittäjä, 153–185.
ITKONEN, T. I. 1921 Vepsäläiset. – Suomensukuiset kansat. Tietosanakirja-osakeyhtiö Helsingissä.
ITKONEN, T. I. 1922 Vepsäläiset. – Suomensukuiset kansat. Helsinki.
JOALAID, MARJE 1969 Põllundusest ja sellega seotud sõnavarast ühes lõunavepsa murrakus. – Материалы XXIV студенческой научной конференции 26–29 марта 1969. Ч. II. Тарту, 87.
JOALAID, MARJE. 1970 Põllundusest ja sellega seotud sõnavarast ühes lõunavepsa murrakus. – Eesti keele ringi töid 2. Tartu, 147–156.
JOALAID, MARJE 2001 Vepsian. Compiled by Marje Joalaid. – Onomastica Uralica 1a. Selected Bibliography of the Onomastics of the Uralian Languages. Edited by István Hoffmann. Debrecen–Helsinki 2001, 177–204.
JOALAID, MARJE–LEIVO, MAEVE. 1972 Esimest korda vepslaste juures. – Kodumurre 10/11. Tallinn, 88–92.
JOALAID, MARJE–VAAN, AAVO 1988 Vepsamaa radadel. – Edasi, 18.08.1988.
KALIMA, JALO 1926 Eräistä etelävepsäläisistä frekventatiiviverbeistä. – Virittäjä, 42–43.
KALIMA, JALO 1927 Vepsän sanastoa. – Virittäjä, 53–56
KALIMA, JALO 1928 Karjalais-vepsäläisestä Vapahtajan nimityksestä. – Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia LVIII. Juhlakirja Yrjö Wichmannin kuusikymmenvuotispäiväksi. Helsinki, 257–272.
KALIMA, JALO 1930 Karjala-aunuksen ja vepsän s-alkuisista sanoista. – Suomi V:10, 194–201.
KALIMA, JALO 1932 Suomalaisista,karjalaisista ja vepsäläisistä lainoista venäjän kielessä. – Karjalan kirja. Toinen painos. Porvoo, 358–364.
KALIMA, JALO 1933 Vieras esikuva karjala-aunuksessa ja vepsässä. – Virittäjä, 360–361.
KALIMA, JALO 1936 Vepsän sanastoa. – Virittäjä, 442–444.
KALIMA, JALO 1939 Eräs lyydiläisvepsäläinen äänneilmiö. – Virittäjä, 377–381.
KALIMA, JALO 1946 Weps. mugл ’Lauge’. Finnisch-ugrische Forschungen 29, 87–88.
KANGASMAA-MINN E. 1964 Vepsän klusiilisysteemi. – Sananjalka 6, 27–34.
KARJALAINEN, K. F. 1911 Venäjänkarjalaisista ja vepsäläisistä. – Oma Maa VI. Porvoossa 1911, 327–342.
KERT, GEORGI 1981 Karjalan, vepsän ja saamen sanaston vertaileva tutkimus. – Congressus Quintus Internationalis Fenno-Ugristarum. Turku, 20–27. VIII 1980. Pars VII. Turku, 67–72.
KETTUNEN, LAURI 1918a Matkamuistelmia Vepsän perukoilta. – Virittäjä 1918, s.38–62, 95–104.
KETTUNEN, LAURI 1918b Vepsäläisten jyrgin-praznikassa. – Suomalainen Suomi 3. Porvoo, 88–94.
KETTUNEN, LAURI 1919 Astevaihtelusta länsisuomalaisissa kielissä. – Virittäjä, 36–55.
KETTUNEN, LAURI 1920–1925 Näytteitä etelävepsästä I–II. Suomi IV:18, V:4. Helsinki.
KETTUNEN, LAURI 1922 Lõunavepsa häälik-ajalugu. I. Konsonandid. II. Vokaalid. Acta et Commentationes Universitatis Dorpatensis B II, 2; B III, 4, Tartu.
KETTUNEN, LAURI 1925a Tähelepanekuid vepslaste mütoloogiast. – Eesti Kirjandus IX, 365–372.
KETTUNEN, LAURI 1925b Vepslaste pulmakommetest. – Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat I. Tartu, 45–52. Ümbertrükk: Laugaste, Eduard, Eesti rahvaluule­teaduse ajalugu II. Tallinn 1980, 80–83.
KETTUNEN, LAURI 1925c Eräitä erimielisyyksiä tieteemme kysymyksissä. – Virittäjä 1925,
63–74; 108–118; 141–149.
KETTUNEN, LAURI 1926a Yksitavuisten frekventatiivi- ja momentaaniverbien -l etelä­vepsässä. – Virittäjä, 183–184.
KETTUNEN, LAURI 1926b Narva nime algupära. - Eesti Kirjandus XX, 195–197.
KETTUNEN, LAURI 1934 Keelelisi tähelepanekuid vepsa retkelt. - Eesti Keel XIII, Tartu, 130–137, 169–175. Ninal-Jakovleval ainult 174–175.
KETTUNEN, LAURI 1935 Vepsän vokaalisoinnun iästä. – Virittäjä, 231–236.
KETTUNEN, LAURI 1936–37 Kertomus matkasta vepsäläisten luo kesällä 1934. Otteita suomalais-ugrilaisen seuran keskustelemuksista 1934–1935– Suomalais- Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja XLVIII. Helsinki, 17–22.
KETTUNEN, LAURI 1938 Onko vepsässä ollut astevaihtelua?. – Virittäjä, 373–388.
KETTUNEN, LAURI 1942 Mitä näimme Venäjällä Vepsän-matkalla v. 1934 – Heimotyö V. Suomalais-ugrilaisen kulttuuritoimikunnan Suomen osasto.1941–1942, 105–133.
KETTUNEN, LAURI 1943 Vepsän murteiden lauseopillinen tutkimus. Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia LXXXVI. Helsinki.
KETTUNEN, LAURI 1945 Tieteen matkamiehenä. Kaksitoista ensimmäistä retkeä 1907–1918. Porvoo-Helsinki.
KETTUNEN, LAURI 1949 Astevaihtelun salaisuus. – Virittäjä, 69–75, 182–183. ? 1960
KETTUNEN, LAURI 1960a Suomen lähisukukielten luonteenomaiset piirteet. Suomalais Ugrilaisen Seuran Toimituksia 119. Helsinki.
KETTUNEN, LAURI 1960b Matkapakinoita ja muita muistelmia 1925–1960. Helsinki 1960, 202–248.
KETTUNEN, LAURI–SIRO, PAAVO 1935 Näytteitä Vepsän murteista. Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia LXX. Helsinki.
KIRKINEN, HEIKKI 1990 Merjasta Mikkeliin. Kadonneen sukulaiskansan jäljillä. – Inkerin teillä. Kalevalaseuran vuosikirja 69–70. Helsinki, 242–265.
KOIVISTO, VESA 1990 Venäjän vaikutuksesta itäisten itämerensuomalaisten kielten refleksiiviverbeihin. ­– Itämerensuomalaiset kielikontaktit. Läänemeresoome keelekontaktid. Itämerensuomalainen symposium 7. kansainvälisessä fenno-ugristi­kongressissa Debrecenissä 27.8 ­­– 1.9.1990. Läänemeresoome sümpoosion fennougristide 7. rahvusvahelises kongressis Debrecenis 27.8 – 1.9.1990. Helsinki: Valtion Painatuskeskus, 20–27. Vt. Kährik 1990e.
KOIVULEHTO, JORMA Were the Balti Finns ”clubmen”? On the etymologie of some ancient Ethnoyms. – Pitkänen, Ritva Liisa et al. (eds.) You name it. Perspectives on onomastic research. Studia Fennica Linguistica 7. Helsinki 1997, 151–169.
KOKLA, PAUL 1957 Mõnedest vepsa keele derivatsiooni­sufikseist. – Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 47. Tartu, 48–56.
KOOL-EESTIVEND, JOH. Tšuudidest Nikolski kreisis. – Eesti Kirjandus 1918/9, 121.
KOPONEN, EINO Waren Die Tschuden ein Wundervolk? Zur Etymologie eines(ostseefinnischen) Ethnonyms. – Blokland Rogier–Hasselblatt, Cornelius (eds.) Finno-Ugrians and Indo-Europeans: Linguistic and Literary Contacts. Proceedings of the Symposium at the University of Groningen, November 22–24, 2001. Studia Fenno-Ugrica Groningana 2. Maastricht 2002, 209–216.
KORKKANEN, IRMA 1975 The peoples of Hermanaric. Jordanes, Getica 116. – Suomalaisen Tiedeakatemian Toimituksia. Sarja B, Nide 187. Helsinki, 1–89.
KOTŠKURKINA, SVETLANA 1994 Vepsäläisten arkeologiasta ja vanhasta historiasta. –Heikkinen, Kaija–Mullonen, Irma (toim.) Vepsäläiset tutuiksi. Kirjoituksia vepsäläisten kulttuurista. Joensuun yliopisto, Karjalan Tutkimuslaitoksen julkaisuja N:o 108. Joensuu, 41–50.
KRAWCZYKIEWICS, ANTONI 1971 Zmiana rekcij czasownikowej wepskim pod wplywem jezyka rosyiskiego. – Acta Philologica 3, 57–59.
KRAWCZYKIEWICS, ANTONI 1972 Zapozyczenia rosyjskie w jezyku wepskim. Acta Philologica 5. Warszawa.
KURS, OTT 1968 Itävepsäläisten vieraana. – Neuvosto-Karjala nr. 137, 17.11.1968.
KURS, OTT 1974a Vepsa kõrgustikul. – Eesti Loodus, nr. 1, 53–56.
KURS, OTT 1974b Vepsamaa. – Kodumaa 21.08.1974, lk. 5–6.
KURS, OTT 1976 Etnogeograafia ja fennougristika. TRÜ toimetised 382. Trt 1976, 37–44.
KURS, OTT 1981 Vepsä ja vepsäläiset. – Maapallo 4/1981, 115–124.
KURS, OTT 1994a Käynti Petroskoissa ja Äänisen Vepsässä. – Inkeri. Toukokuu, 6.
KURS, OTT 1994b Indigenous Finnic Population of NW Russia. – GeoJournal 34/4. Kluwer Academic Publishers: Dordrecht/Boston/London, 447–456.
KURS, OTT 1997 Vepsa ja vepslased. – Kleio, nr 3 (21), 23–30.
KURS, OTT 1998 Etnilisi vähemusi ajas ja ruumis 1. Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad 6. Tartu: Õpetatud Eesti Selts.
KÄHRIK, AIME 1978 Das Problem der Herkunft des vereinenden Präteritums im Wepsischen. – Soviet Fenno-Ugric Studies XIV, 161–169.
KÄHRIK, AIME 1980a Über die Ausbildung des heutigen konjugationsystems ins Wepsischen. – Congressus Quinters Internationalis Finno-Ugristarum. Turku 20.–27. VIII 1980. Pars II. Turku, 28.
KÄHRIK, AIME 1980b Vepsän verbitaivutuksen kehityksestä. – Congressus Quinters Internationalis Finno-Ugristarum. Turku 20.–27. VIII 1980. Pars VI. Turku, 127–132.
KÄHRIK, AIME 1980c Verbide muutmismudel lõunavepsa murdes. Tallinn.
KÄHRIK, AIME 1982a Vepsa keel lingvistide huviobjektina. – Läänemeresoomlaste etnokultuuri küsimusi. Tallinn 1982, 13–17.
KÄHRIK, AIME 1982b Möglichkeiten der Satzgliedstellung im Wepsischen. – Symposiumi 1982. Jyväskylä, 36–37.
KÄHRIK, AIME 1988 Lõunavepsa deklinatsioonisüsteemi põhijooned. Preprint KKI-57. Itämerensuomalaisten kielten SYMPOSIUMI-88 (Turku, 30.08–02.09.88). Tallinn.
KÄHRIK, AIME 1990a Kaduvuse tuhanded vormid: Vepslased 20. sajandil. – Akadeemia, nr. 8, 1595–1613.
KÄHRIK, AIME 1990b Pronoomenid vepsa keele deklinatsioonisüsteemis. Preprint KKI-65(CIFU-7. Debrecen 27. august – 2. september 1990). Tallinn.
KÄHRIK, AIME 1990c Die Pronomen im Deklinationssystem des Wepsischen. – Congressus Septimus Internationalis Fenno-Ugristarum. Debrecen 27.VIII – 2.IX 1990. Summaria Dissertationum. Vol. 2A. Linguistica. Debrecen, 100.
KÄHRIK, AIME 1990d Die Pronomen im Deklinationssystem des Wepsischen. – Itämeren­­-suomalaiset kielikontaktit. Lääne­mere­­soome keelekontaktid. Itämerensuomalainen symposium 7. kansainvälisessä fenno-ugristikongressissa Debrecenissä 27.8 ­­– 1.9.1990. Läänemeresoome sümpoosion fennougristide 7. rahvusvahelises kongressis Debrecenis 27.8 – 1.9.1990. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 61. Helsinki: Valtion Painatuskeskus, 44–52. Vt. Elomaa 1990.
KÄHRIK, AIME 1990e Kommentaarid Vesa Koivisto ettekande Venäjän vaikutuksesta itä-merensuomalaisten kielten refleksiiviverbeihin kohta. – Itämerensuomalaiset kielikontaktit. Läänemeresoome keelekontaktid. Itämerensuomalainen symposium 7. kansainvälisessä fenno-ugristikongressissa Debrecenissä 27.8 ­­– 1.9.1990. Läänemeresoome sümpoosion fennougristide 7. rahvusvahelises kongressis Debrecenis 27.8 – 1.9.1990. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 61. Helsinki: Valtion Painatuskeskus, 28–29. Vt. Koivisto 1990.
LAAKSO, JOHANNA (toim.) 1991 Vepsäläiset. – Uralilaiset kansat. Tietoa suomen sukukielistä ja niiden puhujista. Porvoo-Helsinki-Juva, 68–73.
LAANEST, ARVO 1956 Ees- ja tagasõnadest vepsa keeles. – Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 41. Tartu, 157–170.
LAANEST, ARVO 1975 Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse. Tallinn.
LAANEST, ARVO 1982 Einführung in die ostseefinnischen Sprachen. Autorisierte Übertragung aus dem Estnischen von Hans-Hermann Bartens. Hamburg: Helmut Buske Verlag.
LAKÓ, GYÖRGY 1935 Syrjänisch-wepsische Lehnbeziehungen. – Ungarische Jahrbücher 15, 318–320.
LARJAVAARA, MATTI 1986 Itämerensuomen demonstratiivit I. Karjala, aunus, lyydi ja vepsä. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 433. Mikkeli.
LEHTINEN TAPANI 1985 Venäjän verbisemantiikkaa itämerensuomessa: karjalan ja vepsän inkoatiiviverbit. – Sananjalka 27, 63–84.
LEHTINEN TAPANI 1988 Venäjän aspektien heijastumia vepsän verbijärjestelmässä. –Symposium 1988. Turku 30.8–2.9.1988, 52.
LEHTINEN, TAPANI 1990 Venäjän aspektien heijastumia vepsän verbijärjestelmässä. – Itämerensuomalaiset kielikontaktit. Läänemeresoome keelekontaktid. Itämerensuomalainen symposium 7. kansainvälisessä fenno-ugristikongressissa Debrecenissä 27.8 ­­– 1.9.1990. Läänemeresoome sümpoosion fennougristide 7. rahvusvahelises kongressis Debrecenis 27.8 – 1.9.1990. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 61.Helsinki: Valtion Painatuskeskus, 59–68. Vt. Markianova 1990.
LEIVO, MAEVE.1969 Käsitööalasest sõnavarast ühes Lõuna-Vepsa murrakus. – Материалы XXIV студенческой научной конференции 26–29 марта 1969. Ч. II. Тарту, 90–91.
LESKINEN, EINO Vepsäläisistä ja heidän kielestään. – Karjalan kirja. Toinen painos. Porvoo 1932, lk-d.
LESKINEN, HEIKKI 1990 Vepsän, karjalan ja inkeroisen asemasta kolmen äännepiirteen valossa. – Itämerensuomalaiset kielikontaktit. Läänemeresoome keelekontaktid. Itämerensuomalainen symposium 7. kansainvälisessä fenno-ugristikongressissa Debrecenissä 27.8 ­­– 1.9.1990. Läänemeresoome sümpoosion fennougristide 7. rahvus- vahelises kongressis Debrecenis 27.8 – 1.9.1990. Kotimaisten kielten tutkimus- keskuksen julkaisuja 61. Helsinki: Valtion Painatuskeskus, 72–81. Vt. Zaikov 1990.
LIGI, PRIIT Tšuudid ajalookirjanduses. – Keel ja Kirjandus 1980, nr. 10, 610–616.
LIIV, GEORG 1957 Pronoomenist it´še ~ itše vepsa keeles. – Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 47. Tartu, 17–33.
LÖNNROT, ELIAS 1853 Om det Nord-Tschudiska språket Akademisk Afhandling som med den Vidtberömda Historisk Filologiska Fakultetens vid Kejserl. Alexanders Universiteteti Finland samtycke till offentlig granskning framställes af Elias Lönnrot, Medic. Doctor, Provincial-Läkare. I Historisk-Filologiska Lärosalen d. 14 Maj 1853 p. v. t. f. m. Helsingfors.
LÖNNROT, ELIAS Om det Nord-Tschudiska språket. Helsingfors 1853. Ümbertrükk: Valitut teokset 3. Kirjoitelmia ja lausumia. SKST 551. Helsinki-Pieksamäki 1991, 41–74.
ÖNNROT, ELIAS Om det Nord-Tschudiska språket. Elias Lönnrotin väitöskirja vepsän kielestä vuodelta 1853. Juminkeon julkaisuja n:o 24. [Kuhmo:] Juminkeko 2002.
LYTKIN, V. I. Vepsäläiset ja komi-syrjäänit. Virittäjä 1967, 23­–­27.
MAKARJEV, S. Vepsäläiset. Lyhyt kansantieteellinen kuvaus. Leningrad: Valtion kustannus­ liike Kirja Leningradin osasto, 1931.
MANNINEN, ILMARI 1929 Soomesugu rahvaste etnograafia. Tartu. (Vepslased lk. 54–65)
MARKIANOVA LJUDMILA 1990 Kommenttipuheenvuoro Tapani Lehtisen artikkeliin Venäjän aspektien heijastumia vepsän verbijärjestelmässä. – Itämerensuomalaiset kielikontaktit. Läänemeresoome keelekontaktid. Itämerensuomalainen symposium 7. kansainvälisessä fenno-ugristikongressissa Debrecenissä 27.8 ­­– 1.9.1990. Läänemere­soome sümpoosion fennougristide 7. rahvusvahelises kongressis Debrecenis 27.8 – 1.9.1990. Helsinki: Valtion Painatuskeskus, 69–71.
MIKKOLA, J. J. Lännen ja idän rajoilta. Historiallisia kirjoitelmia. Porvoo-Hki, 1942.
MULLONEN, IRMA 2002 Der Name des Onegasees im Kontext der Substrattoponymie des Gebietes Obonežje. – Nime murre. Pühendusteos Valdek Palli 75. sünnipäevaks 30. juunil 2002. Koostanud Marja Kallasmaa. Toimetanud Marja Kallasmaa ja Margit Langemets. Eesti Keele Instituudi toimetised 11. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2002, 100­–112.
MULLONEN, I. I. 2005 Vepsian oikonymy.Onomastica Uralica 3. Settlement Names in the Uralian Languages. Edited by Sándot Maticsák. Debrecen-Helsinki, 51–64. VIIDATA
MULLONEN, IRMA 2006 Vepsän etnisen aluen muodostuminen paikannimien perusteella. – Vepsä. Maa, kansa, kulttuuri.
M[Ä]G[ISTE], J. 1925 Paari verbiformansi lainamisest karj.-aunuse ja vepsa keelis. – Eesti Keel XIV. Tartu, 112–199.
MÄGISTE, JULIUS 1934 Kolm uut läänemere soome kirjakeelt. – Eesti Keel XIII, 188–190.
MÄGISTE, JULIUS 1936 Eesti siirdma, siirduma, sm siirtää, siiri, vepsa śiŕ jt. etümoloogia selgituseks. – Eesti Keel nr. 5.
MÄGISTE, JULIUS 1953 Zu den autlehnten š-haltigen Suffixen im Wepsischen und zu den(mittel)weps. Wörtern gäniš 'Hase', variš 'Krähe'. – Meddelanden från seminarierna för slaviska språk, jämförande språk­forskningen och finsk-ugriska språk vid Lund Universitet. Vol.1, 3 (1953) Lund, 16–26.
MÄGISTE, JULIUS 1956 Suffixentlehnung und Lehnkontaminationen im Lichte einiger wepsischer Beispiele. – Festschrift für Max Vasmer zum 70.Geburtstag am 28.Februar 1956. Veröffentlichungen der Abteilung für slavische Sprachen und Literaturen des Osteuropa-Instituts (Slavisches Seminar) an der freien Universität Berlin. Band 9 Wiesbaden, 273–277.
MÄGISTE, JULIUS 1953 Zum karel-lüd.-weps. Gerundium auf -hu-, -hü-. – Suomalais-ugrilaisen Seuran Aikakauskirja 72, 234–238.
MÄLK, VAINA 1972 Ühe Vepsa-reisi märkmikust. – Keel ja Kirjandus nr. 5, 294–300.
NIEMINEN, MARKKU (toim.) 2003 Kodima, Vepsänma. Juminkegon paindused No 32. Juminkeko. Петрозаводск: Карелия.
NIGGOL A. 1918 Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal. Eesti Kirjanduse Seltsi Kodumaa Tundmaõppimise Toimkonna toimetused nr. 1. Kokku seadnud August Niggol. Tartu.
OINAS, FELIX 1951 Venäläisperäisiä aineksia itäisissä lähisukukielissä. – Virittäjä, 123–128.
OINAS, FELIX 1955 The Vepsians. New Haven: Human Relations Area Files.
OJANEN, MUUSA 1990 Kommentti Vesa Koiviston esitelmään Venäjän vaikutuksesta itäisten itämerensuomalaisten kielten refleksiiviverbeihin. – Itämerensuomalaiset kielikontaktit. Läänemeresoome keelekontaktid. Itämerensuomalainen symposium 7. kansainvälisessä fenno-ugristikongressissa Debrecenissä 27.8 – 1.9.1990. Läänemeresoome sümpoosion fennougristide 7. rahvusvahelises kongressis Debrecenis 27.8 – 1.9.1990. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 61. Helsinki: Valtion Painatuskeskus, 30–34.
OJANSUU, HEIKKI 1916–1917 Yhtä ja toista karjala-aunuksesta ja vepsästä I. – Virittäjä 1916, 17–22; II. Virittäjä 1917, 113–119.
PALMEOS, PAULA 1981a Mõningaist laensufikseist vepsa ja karjala keeles. – Congressus Quintus Internationalis Finno-Ugristarum. Turku 20.–27.VIII 1980. Pars VI. Turku, 201–209.
PALMEOS, PAULA 1981b Ühest vene laensufiksist vepsa keeles. - Lakó emlék­könyv. Nyelvvíszeti tanulmányok. Budapest, 132–133.
PEKKANEN, TUOMO 1974 Adam of Bremen 4,14: Wizzi, Mirri, etc. – Arctos. Acta Philologica Fennica. Vol. VIII. Helsinki, 105–125.
PEKKANEN, TUOMO 1984 Suomen kieltä 500-luvulta. – SUSA 79. Helsinki, 123–149.
PETERSON, ALEKSEI 1969 Vepsa ait. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXIV. Tallinn, 319–334.
PETERSON, ALEKSEI 1970 Lisandeid eeslaste ja vepslaste harkadra kujunemisloole. –Läänemeresoomlaste rahvakultuurist. Tallinn, 41–60.
PETERSON, ALEKSEI 1971 Lõunavepsa linandusest.– Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXV. Tallinn, 169–184.
PETERSON, ALEKSEI 1975 Vepsa olud, läti alus. – Fenno-ugristica. Труды по финно-угроведению I. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised. Vihik 344. Tartu, 249–261.
PETERSON, ALEKSEI 1979 Vepslaste vanemast põllundusest. – Eesti Loodus nr. 5, 300–305.
PETERSON, ALEKSEI 2002 Indoeuroopa mõjutustest vepslaste põllunduses. – Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat 1994–1999. Tartu, 294–301.
PETUHOV, ANATOLI 1995 Vepsän jälkeläiset. – Itämerensuomalaiset. Heimokansojen historiaa ja kohtaloita. Toimittanut Mauno Jokipii. Jyväskylä: Atena Kustannus OY, 385–400.
PIMENOV V. V. 1976 Kysymys karjalaisen ja vepsäläisen kansankulttuurin yhteyksistä. –Joensuun korkeakoulu. Monistesarja A. N:o 24 A. Karjalan synty. Symposio 30.6.–2.7.1976. Joensuu. Alustukset, 92–101.
POSTI, LAURI 1935a Vepsän vokaalisoinnusta. – Virittäjä, 73–89.
POSTI, LAURI 1935b Vielä vepsän vokaalisoinnusta. – Virittäjä, 380–383.
POSTI, LAURI 1938 Über den Stufenwechsel im Wepsischen. – Finnisch-ugrische Forschungen. Band XXVI. Heft 1. Helsinki, 1–25.
POSTI, LAURI 1948 Vepsän refleksiivinen taivutuspääte -stę. – Virittäjä, 116–120.
POSTI, LAURI 1950 Remarks on the treatment of Proto-Finnic s in Karelian and Vepsian. – Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia 98. Helsinki, 385–391.
POSTI, LAURI 1962 Über einige problematische Lautverhältnisse im Wepsischen. –Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia 125. Helsinki, 413–420.
POSTI, LAURI 1967 Vepsä. – Virtaranta, Pertti Lähisukukielten lukemisto. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 280. Helsinki, 109–136.
POSTI, LAURI 1973 Alustavia mietteitä viron, vepsän ja vatjan yksinkertaistetusta transkriptiosta. – Castrenianumin toimitteita 7, 34–37. Proverbia Septentrionalia. 900 Balto-Finnic Proverb Types With Russian, Baltic, German And Scandinavian Parallels by M. Kuusi in cooperation with M. Joalaid, E. Kokare, A. Krikmann, K. Laukkanen, P. Leino, V. Mälk, I. Sarv. Folklore Fellows Communications. Vol CI, No. 236. Helsinki 1985.
PUGH, STEFAN M. 1991a A Balto-Finnic Semantic Field in Motion. Semantic and Structural Aspects of Language Contact. – Finnisch-ugrische Forchungen 50. Heft 1, 1–19.
PUGH, STEFAN M. 1991b The End of ‘Beginning’ in Karelo-Veps? – Ural-Altaische Jahrbücher. Neue Folge. Band 10. Wiesbaden: Otto Harrasowitz, 8–15.
PUGH, STEFAN M. 1999 Systems in contact, system in motion: the assimilation of Russian verbs in the Baltic Finnic languages of Russia. Acta Universitatis Upsaliensis. Studia Uralica Upsaliensia 30. Uppsala 1999. Punalippu 1989, No. 2.
RAAG, VIRVE 2000 Vepserna och deras språk. Göteborgs universitet. Finsk-ugriska seminariet. Rapport 5/2000.
RAVILA; PAAVO 1938 Miten on selitettävä vepsän voźńe : votšę suhde? – Virittäjä, 220–222.
RITTER, RALF-PETER 1972 Untersuchungen zum Partitiv im Vepsischen. Phil. Diss. v. 1970. München.
RITTER, RALF-PETER 1977a Die Distribution von finiter und „passivischer“Form den 3. Person Plural des wepsischen Verbs. – СФУ № 2, 84–97.
RITTER, RALF-PETER 1977b Einige Beobachtungen zur Klassenbildung bei den wepsischen Substantiven russischer Herkunft. – Finnisch-ugrische Mitteilungen 1, 161–169.
RITTER, RALF-PETER 1989 Untersuchungen zum Partitiv im Vepsischen. Veröffentlichungen der Societas Uralo-Altaica. Band 26. Band 26. Wiesbaden.
RUUBEL, LEELO 1973 Vepsa linnunimesid uurimas. – Nõukogude Õpetaja 10. II 1973.
RÜÜTEL, INGRID 1990a Keelesugulaste muusikast. Vepslased. – Teater. Muusika. Kino. Nr. 8, 63–65.
RÜÜTEL, INGRID 1990b Vepsääinen kansanmusiikki. – Kansanmusiikki. Vol 3, 3–32.
SALVE, KRISTI 1989 Vepslased ja nende keel muuseumisse. – Kultuur ja Elu nr. 10, 26–31.
SALVE, KRISTI 1990 Vepsian folk beliefs today. Forest fairies and getting lost in the woods. Traditional Folk Belief Today. Conference dedicated to the 90th anniversary of Oskar Loorits. Tartu, 128–131.
SALVE, KRISTI 1992 Vepsa rahvaluule jutustavad žanrid. – Etnograafia ja folkloor. Eesti Rahva Muuseumi XXXIV teaduskonverentsi teesid. Tartu, 14.-15. aprill 1992. a. Tartu, 28–31.
SALVE, KRISTI 1993 Vepsa rahvaluule. Oma ja arhailist, uut ja laenulist. – 37. Kreutzwaldi päevad. Ettekannete teesid 18.–19. detsember 1993. Konverents on pühendatud Lydia Koidula 150. sünniaastapäevale. Tartu, 29–31.
SALVE, KRISTI 1994 Vepslaste ”Kodima”. – Keel ja Kirjandus 5, 319–320.
SALVE, KRISTI 1995a Fieldwork in Voilaht, Kuja and Pondal in Vepsa. – BIF Newsletter. Vol 1, Nr. 1, 32.
SALVE, KRISTI 1995b Rääkimine hõbe. Veel vepsa rahvalaulust. – 39. Kreutzwaldi päevad. Ettekannete teesid 21.–22. detsembril 1995. a. Tartu, 35–37.
SALVE, KRISTI 1997a Vepsa rahvaluule lummas. – Mäetagused 4. Tartu, 65–80.
SALVE, KRISTI 1997b Mõtteid vepsa rahvalaulust. – Keel ja Kirjandusׁ7, 470–480.
SALVE, KRISTI 1997c Vepsa õigeusk:ׁka metsas võib palvetada. – Mäetagused 4. Tartu,117–120.
SALVE, KRISTI 1998a Vepsäläisten kansallisesta identiteedistä. – Ison karhun jälkeläiset. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 697. Helsinki: SKS, 119–140.
SALVE, KRISTI 1998b. – Märchenspiegel. Vol. 9, Nr. 4, 124–125.
SALVE, KRISTI 1999 Läänemeresoomlaste traditsiooniline vaimne kultuur: pärimusliikide vahelised seosed ja etnilised suhted. Tartu. Käsikiri.
SALVE, KRISTI 2000a Non-Estonian Folklore Archives. –Journal of the Baltic Institute of Folklore. Vol. 3, 7–23.
SALVE, KRISTI 2000b Kallite kasvatajate juurest võõrale vilule rannale. (Kesk-Vepsa pulmaitkudest). – Tagasipöördumatus. Sõnad ja hääl. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond, 241–264.
SALVE, KRISTI 2002a Vepsernes nationale identitet. – Tundraens og tajgaens folk. Redigeret af Klaus Oreskov. København, 95–103.
SALVE, KRISTI 2002b „Sanugam sarnoid ...“: vepsa jutud ja jutustajad. – Jutuvestmine meil ja mujal. Tartu, 25–33.
SALVE, KRISTI 2003 Paul Ariste ja vepsa rahvaluule – Mäetagused 23,ׁ167–184.
SALVE, KRISTI 2004 ”Kalarand” . Vaatlusi ja võrdlusi. – Keel ja Kirjandusׁ4, 306.
SALVE, KRISTI 2005a Paul Ariste and theׁVeps folklore. –ׁFolklore. Vol. 29, 175–190SALVE, KRISTI 2005b Aׁheroic tale’s travel from Siberia to the Balto-Finnic peoples. –Folklore. Vol. 29, 25–44.
SALVE, KRISTI 2009 “Enne ju haiglaid ei olnud”. Tähelepanekuid vepsa rahvameditsiinist.– Medica V. Lood haigustest ja nende ravist. [Interdistsiplinaarne meditsiiniantropoloogia konverents] 21.10.2009. Teesid. Ülenurme: Eesti Kirjandusmuuseum, 21–22.
SAMMALLAHTI, PEKKA Bridging the gap between two inchoative suffixes: -škande-and Lapp -škoatte. – Finnisch-ugrische Forschungen 42, 192–194.
SARHIMAA, ANNELI 1988 Venäjän kielen vaikutuksesta karjalan ja vepsän kokija-lauseisiin. – Kielikontakteja I. Kielitieteellisiä tutkimuksia. Studies in languages n:o 13. Joensuu, 101–121.
SARHIMAA, ANNELI 1991 Kansankielestä kirjakieleksi: karjalan ja vepsän nykynäkymiä. – Sanansaattaja 16, 6–7.
SARHIMAA, ANNELI 1995 Karjalan kansat ja kielet kontakteissa: asutushistoriallista taustaa ja lingvistisiä seurauksia. Virittäjä, 191–223.
SAVIJÄRVI, ILKKA 1986 Venäjän partikkeli ni karjalassa ja vepsässä. – Rusistica II. Tutkielmia venäjän kielen ja itämerensuomalaisten kielten kontakteista. Studies in Russo-Finnic Contacts. – Kielitieteellisiä tutkimuksia. Studies in Languages n:o 6. Joensuu, 52–78. Резюме: Русская частица ni в карельском и вепсском языках, 79–80.
SAVIJÄRVI, ILKKA 1990a Passiivin ja monikon 3. persoonan suhteesta vepsän kielessä. –Laatokan piiri. Juhlakirja Heikki Leskisen 60-vuotispäiväksi 10.10.1990. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 60. Helsinki, 158–174.
SAVIJÄRVI, ILKKA 1990b Passiivin ja monikko muotojen suhteesta itäisissä ims. kielissä. Congressus Septimus IFU. Debrecen 1990. Pars 3B, 222–227.
SCHLÖZER, AUGUST LUDWIG 1802 Несторъ. Russische Annalen in ihrer Slavonischen Grundsprache verglichen, übersetzt, und erklärt von August Ludwig Schlözer. Göttingen.
SETÄLÄ, EEMIL NESTOR 1893 Vepsän kieltä. Helsinki.
S[ETÄLÄ], E. N. 1906 Vepsäläiset. – Tietosanakirja X. osa. Helsinki, veerud 940–945.
S[ETÄLÄ], E. N. 1906 Vepsän kieli. – Tietosanakirja X. osa. Helsinki, veerud 946–950.
S[ETÄLÄ], E. N. 1919 Vepsän kieli. – Tietosanakirja X. Helsinki,
SETÄLÄ, EEMIL NESTOR 1918 Vepsän kielestä ja vepsäläisistä. – Itä-Karjalan ja Kuollan Lappi. Suomalaisten luonnon- ja kielentutkijain kuvaamina. Toim. Theodor Homén. 2. osa. Helsinki, 155–159.
SETÄLÄ, EEMIL NESTOR 1921 The Wepsian Language and People. – Fennia 42 : 3, 121–124.
SETÄLÄ, EEMIL NESTOR Yhteissuomalainen äännehistoria. 1.–2. vihko. Helsinki 1890–1891. II trükk Helsinki 1899.
SETÄLÄ, EEMIL NESTOR–KALA, JUHO HEIKKI 1951 Näytteitä Äänis-ja Keski-Vepsän murteista. Julkaissut ja suomentanut E. A.Tunkelo apunaan Reino Peltola. SUST 100. Helsinki.
SETÄLÄ, EEMIL NESTOR–VÄISÄNEN, ARMAS OTTO 1928 Vepsäläiset. – Suomen suku II. Helsinki, 102–111.
SJÖGREN, ANDREAS JOHAN 1828 Bref från Doctor (Magister) Sjögren till Petersburgske Academisten Stats-Rådet Frähn 2. Wätkaden 21. Dec. 1827 (2 Jan 1828). – Åbo Tidning för 2 Aprill 1828.
SJÖGREN, ANDREAS JOHAN 1829 Bericht über die wissenschaftliche Reise zur Untersuchung der finnischen Völkerschaften in Russland. – St. Petersburger Zeitung, No. 123–125. Ümbertrükk: A. J: Gesammelte Schriften . Band 1. Historisch-ethnographischeAbhandlungen über den finnisch-russischen Norden. St-Petersburg 1861, 71–84.
SJÖGREN, ANDREAS JOHAN 1832 Ueber die älteren Wohnsitze der Jemen. Ein Beitrag zur Geschichte der Tschudischen Völker in Russland. – Mémoires de l’Academie Impériale des Sciences de St. Pétersbourg. VIme Série. Sciences politiques, historie et philologie. Tome II. Sankt-Pétersbourg. Ümbertrükk: A. J: Gesammelte Schriften . Band 1. Historisch-ethnographische Abhandlungen über den finnisch-russischen Norden. St-Petersburg 1861, 43–605.
SORVALI, IRMA 1984 Kuningas Hermanarikin valtakunta. Kuuluiko siihen suomensukuisia kansoja? – Faravid. Pohjois-Suomen Historiallisen Yhdistyksen Vuosikirja VIII. Jyväskylä, 25–55.
SOVIJÄRVI, ANTTI 1958 Kolme äänisvepsäläistä loitsua. – Kalevalaseuran vuosikirja 38. Porvoo-Helsinki, 181–184.
SOVIJÄRVI, ANTTI 1979a Palatalogrammeja eräästä äänisvepsän murteesta. – Puheen-tutkimusten alalta. Fonetiikan päivät, Jyväskylä 1978. I. Jyväskylä, 165–173.
SOVIJÄRVI, ANTTI 1979b Palatalogramme aus einem onega-wepsischen Dialekt. –Finnisch-ugrische Forschungen. Band XLIII, Heft 1–3. Helsinki, 159–174.
SOVIJÄRVI, ANTTI–PELTOLA, REINO 1982 Äänisvepsän näytteitä. Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia 171. Helsinki. SSA 2000 = Suomen sanojen nalkuperä II. Jyväskylä.
SZINNYEI, JOZSEF 1881 A vepsz nyelvről. – Nyelvtudományi Közlemények XVI. Budapest, 409–452.
STROGAL´ŠTŠIKOVA, Z. 1992 Vepsäläzed. – Oma Mua n:o 52 (107), 24.12.1992.
STROGALŠTŠIKOVA, ZINAIDA 1993 Vepsäläisten uudelleensyntyminen on alkanut. –
Carelia, n:o 5, 133–141.
STROGALŠTŠIKOVA, ZINAIDA 1999 Suomalais-ugrilainen sanskriitti ja sitä puhuva kansa
elää yhä. – Carelia, n:o 10, 49–53.
SUHONEN, SEPPO 1981 Über die Charakteristika der deskriptiven Verben im Livischen u.
Wepsischen. – CQIFU. Budapest, 239–243.
SÖDERHOLM, EIRA 1996 Sadat sotaisat tšuudit. Uusi selitys saamen čuđđi-sanalle. –Hahmo, Sirkka-Liisa et al. (toim.) Vieraan ymmärtäminen. Kirjoituksia kielestä ja kulttuurista. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 656. Helsinki, 105–119.
ZAIKOV, PEKKA 1990 Kommenttipuheenvuoro Heikki Leskisen esitelmään Vepsän, Karjalan ja inkeroisen asemasta kolmen äännepiirteen valossa. – Itämerensuomalaiset kielikontaktit. Läänemeresoome keelekontaktid. Itämerensuomalainen symposium 7. kansainvälisessä fenno-ugristikongressissa Debrecenissä 27.8 ­­– 1.9.1990. Läänemere­soome sümpoosion fennougristide 7. rahvusvahelises kongressis Debrecenis 27.8 – 1.9.1990. Helsinki: Valtion Painatuskeskus, 82–83.
ZAITSEVA, MARIA 1961 Vepsa keele verbaaltuletussufikseist -sku, -skotta (-skōtta). – Emakeele Seltsi Aastaraamat VII. Tallinn, 193–196.
ZAITSEVA, MARIA 1962 Mõnede vepsa sufiksite algusvokaalist. – Emakeele Seltsi Aastaraamat VIII. Tallinn, 186–196.
ZAITSEVA, MARIA 2001 Vepsän kielen lauseoppia. Suomalais-ugrilaisen seuran toimituksia 241. Helsinki.
ZAJCEVA, MARIA 1985 Germanische Lehnwörter in den Mundarten der Wepsischen. –Studia Fennica 28. Helsinki, 139–147.
ZAITSEVA, NINA 1994a Älä kadota äidinkieltäsi ja kansallista kulttuuriasi. (Vepsäläisten kansallisen koulun ja kirjakielen ongelmista. – Heikkinen, Kaija–Mullonen, Irma (toim.) Vepsäläiset tutuiksi. Kirjoituksia vepsäläisten kulttuurista. Joensuun yliopisto, Karjalan Tutkimuslaitoksen julkaisuja N:o 108. Joensuu 1994, 13–18.
ZAITSEVA, NINA 1994b Vepsän kieli ja sen kehitysnäkymiä. – Heikkinen, Kaija–Mullonen, Irma (toim.) Vepsäläiset tutuiksi. Kirjoituksia vepsäläisten kulttuurista. Joensuun yliopisto, Karjalan Tutkimuslaitoksen julkaisuja N:o 108. Joensuu 1994, 51–61.
ZAITSEVA, NINA 1998 Vepsän kirjkelen problemad. – Nordlyd. Tromsø University Working Papers 26. Tromsø 1998, 95–101.
ZAITSEVA, NINA 1999 Vepsänkielinen kirjallisuus alkutaipalella. – Carelia № 10. Petroskoi, 108–116.
ZAICEVA, NINA 1995 Vepsän kelen grammatik I. Nimiden kändluz. Petroskoi.
ZAJCEVA, NINA 2000a Das Verhältnis von Regeln und Ausnahmen in der Grammatik des wepsischen Verbs. – Facing Finnic. Some challenges to historical and contact linguistics. (Papers from a symposium held in Tartu, August 8th, 2000.) Castrenianumin toimitteita 59. Helsinki, 227–234.
ZAJCEVA, NINA 2000b Vepsän kelen grammatik II. Verbiden kändluz. Petroskoi.
ZAJCEVA, NINA Vepsän kelen grammatik.
ŽIGURE, ANNA 1969 Värvide ja värvimisega seotud sõnavarast ühes Lõuna-Vepsa murrakus. – Материалы XXIV студенческой научной конференции 26-29 марта 1969. Ч. II. Тарту, 91.
TIKKA, TOIVO 1992 Vepsän suffiksoituneet postpositiot. Kieliopillisiin sijoihin liittyvä suffiksoituminen. Studia Uralica Upsaliensia 22. Uppsala.
TUNKELO, E. A. 1924 Eräistä suomen, karjala-aunuksen ja vepsän refleksiivitunnuksista. – Kieli- ja kansatieteellisiä tutkielmia. Juhlakirja professori E. N. Setälän kuusikymmenvuotispäiväksi 19 / II 24. Suomalais-ugrilaisen Seuran Toimituksia LII. Helsinki, 352–386.
TUNKELO E. A. 1925 Puheäännellisen ja puheäännettömän loppukonsonantin vaihtelusta lyydiläismurteissa ja vepsässä. – Virittäjä, 8–26.
TUNKELO E. A. 1934 Eräistä Äänis-vepsän ensi tavun vokaalien vaihdunnoista. – Virittäjä, 259–266.
TUNKELO E. A. 1935 Eräistä vepsän, lyydiläismurteiden y. m. pronominaaleista y. m. –Virittäjä, 60–73.
TUNKELO E. A. 1937 Vepsän yhdyssanain taivutusoppia. – Virittäjä, 150–155.
TUNKELO, E. A. 1938a Vepsän kielen astevaihteluttomuudesta. – Suomi V: 20.
TUNKELO E. A. 1938b Zur Wortbildungslehre der Adjektive im Wepsischen. – Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused XXX, 750–754.
TUNKELO, E. A. 1946a Vepsän kielen äännehistoria. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura Toimituksia 228. Helsinki.
TUNKELO E. A. 1946b Refleksiivinen taivutuspääte -stę. Virittäjä, 451–454.
TUNKELO E. A. 1946c Vepsän voźńe : votšęn. – Virittäjä, 135–136.
TUNKELO E. A. 1947 Muutamia vepsäläisten sananparsia ja kuvalauseita. – Virittäjä, 360–361.
TURUNEN, AIMO 1943 Vepsäläisten kansanrunoudesta. – Virittäjä, 147–166.
TURUNEN, AIMO 1947 Lyydin asema vepsän ja karjala-aunuksen välimurteistona. ­– Virittäjä, 1–12, 104–105.
TURUNEN, AIMO 1952 Über die Volksdichtung und Mythologie der Wepsen. – Studia Fennica VI, 167–204.
TURUNEN, AIMO 1959 Vepsän terminatiivi postpositio -ssai. – Verba docent. Juhlakirja Lauri Hakulisen 60-vuotispäiväksi 6. 10. 1959. Helsinki, 390–402.
TURUNEN, AIMO 1960 Vepsän ja lyydin karitiiviadjektiivit ja niiden analogiset muoto­ryhmänvaihdokset. – Virittäjä, 320–326.
TURUNEN, AIMO 1962 Der Nominativ Singular bei den Bezeichnungen der Zahlwörter mit zehn in den wepsischen, lüdischen und olonetzischen Dialekten. – Suomalais-UgrilaisenSeuran Toimituksia 125, 599–610.
TURUNEN, AIMO 1966 Konsonanttivartaloisuus vepsän ja lyydin III infinitiivin muodoissa. –Virittäjä, 54–63. [Zusammenfassung S. 63: Die Konsonantstämmigkeit in den Formen des III. Infinitivs im Wepsischen und Lüdischen.]
TURUNEN, AIMO 1968 Vepsän, lyydin ja karjalan hämärtyneitä yhdyssanoja. –Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia 145, 225–233.
TURUNEN, AIMO 1973a Raja-Karjalan murteet ja vepsän kieli. – Karjala. Idän ja lännen silta. Kalevalaseuran Vuosikirja 53. Porvoo­-Helsinki, 83–94.
TURUNEN, AIMO 1973b Vepsän ja lyydin verbinjohtimet -ganden - -gänden ja -škanden -škänden. – Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia 150, 433–452.
TURUNEN, AIMO 1973c Die abgeleiteten verben auf -oitta im Wepsischen und Lüdischen. – Finnisch-ugrische Forschungen. Band XL. Heft 1/3, 225–239.
TURUNEN, AIMO 1973d Vepsän, lyydin ja karjalan du- -dü- ja zu- -zü-johtimiset intransitiiviverbit. – Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja 72, 452–459.
TURUNEN, AIMO 1977 Lyydiläiset murresaarekkeet Karjalan Tasavallan venäjänkielisellä alueella. ­– Neuvostoliiton Instituudin vuosikirja N:o 25. (1977). Helsinki, 173–186.
UIBOPUU, VALEV 1984 Meie ja meie hõimud. Peatükke sooneugrilaste minevikust ja olevikust. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.
UJFALVY, CHARLES E. DE 1875 Essai de grammaire Vêpse ou Tschoude du Nord. Paris.
UOTILA, T. E. 1927 Vähän syrjäänin ja vepsän kosketuksista. – Virittäjä, 142–146, 233–234.
UOTILA, T. E. 1935 Sananselityksiä. – Virittäjä, 102–104.
UOTILA, T. E. 1936 Huomautuksia syrjäänin itämerensuomalaisista lainasanoista. – Virittäjä, 199–207.
VAAN, AAVO 1989 Mitä ojattivepsäläisille kuuluu? – Punalippu 1989, n:o 2, 110–112. Vepsa vanasõnad eesti, vadja, liivi, karjala ja vene vastetega I–II. Koostanud Vaina Mälk, Anne Hussar, Aime Kährik, Tiit-Rein Viitso. Toimetanud Arvo Krikmann, Aime Kährik, Vaina Mälk, Tiit-Rein Viitso. Tallinn 1992. VEPSÄ 2006
VIITSO, TIIT-REIN 1964 Äänisvepsa murde väljendusplaani esialgse kirjeldamise küsimusi. – Emakeele Seltsi Aastaraamat X, 1964. Tallinn 191–209.
VIITSO, TIIT-REIN 1968 Äänis-Vepsa murde väljendustasandi kirjeldus. – Keele modelleeri­mise probleeme 2. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 218. Tartu, 3–296.
VIITSO, TIIT-REIN 1970 Äänisvepslastest ja nende keelest. – Saaremaast Sajaanideni ja kaugemalegi. Tallinn, 126–136.
VIITSO, TIIT-REIN 1981 Läänemeresoome fonoloogia küsimusi. Tallinn, 101–121.
VIITSO, TIIT-REIN 1987 North Veps phonology. – Studien zur Phonologie und Morphologie der uralischen Sprachen. Akten der dritten Tagung für uralische Phonologie. Eisenstadt 28. Juni – 1. Juli 1984. Studia Uralica. Veröffentlichungen des Instituts für Finno-Ugristik der Universität Wien. Band 4. Wien, 304–319.
VIITSO, TIIT-REIN 1995 Livonian miez, Veps mez ‘Man’ – Linguistica Uralica XXXI, 1, 14–16.
VIRTARANTA, PERTTI Eräästä karjalaisvepsäläisestä kollektiivijohtimesta. – Verba docent. Juhlakirja Lauri Hakulisen 60-vuotispäiväksi 6. 10. 1959. Helsinki, 403–422.
VÄISÄNEN, ARMAS OTTO Vepsän mailla. – Uusi Suometar 1916 n:o 314.
VÄISÄNEN, ARMAS OTTO 1934 Vepsäläinen kantele. Kalevalaseuran Vuosikirja 14. Porvoo–Helsinki, 242–251.
VÄISÄNEN, ARMAS OTTO 1943 A vepsze kantele. – Emlékkönyv Kodaly Zoltán hatvanadik születés napjára. Budapest, 337–342.
VÄISÄNEN, ARMAS OTTO 1969 Vepsäläisten luona v. 1916. – Kalevalaseuran vuosikirja 49. Helsinki 1969, 272–288. Katkend: Hiljainen haltioituminen. A. O. Väisäsen tutkielmia kansanmusiikista. Toimittanut Erkki Pekkilä. Helsinki-Pieksämäki 1990, 32–35.
WICHMANN, YRJÖ Syrjäänit ja karjalaiset. – Valvoja 1920.
WICHMANN, YRJÖ 1924 – Études Hongroises et Finno-ougriennes 2, 233–243.
WIIK, KALEVI 1989a Vepsän vokaalisointu. Suomi 146. Helsinki.
WIIK, KALEVI 1989b Äänisvepsän vokaalien kestoista. – Virittäjä 1989, 420–431.
ÕISPUU, JAAN 2003 Karjala kirjandus ja keelepoliitika. – Keel ja Kirjandus n:o 7, 509–530.

АГЕЕВА Р. А. 1970 Об этнониме чудь (чухна, чухарь). – Этнонимы. Москва, 194–203.
АГЕЕВА Р. А. 1990 Страны и народы: происхождение названий. Москва: Наука.
АЛВРЕ, П. Ю. 1988 Об образовании множественного числа в вепсском языке. –Прибалтийско-финское языкознание. Вопросы лексикологии и грамматики. Петрозаводск, 100–110.
БАРАНЦЕВ, А. П. 1975 О рукописном русско-вепсском словаре середины прошлого века. – Fenno-ugristica. Труды по финно-угроведению 1. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised. Vihik 344. Tartu, 43–55.
БЕРНШТАМ, Т. А. 1978 Поморы. Формирование группы и система хозяйства. Ленинград.
БОГДАНОВ, Н. И. 1948 К вопросу о начинательных глаголах в вепсском языке. – Известия Карельского филиала АН СССР. № 2, 87–88. ИКФНИБ АН СССР
БОГДАНОВ, Н. И. 1951 К истории вепсов (о материалам топонимики). – Известия Карельского филиала АН СССР. Выпуск 2. Петрозаводск, 24–31.
БОГДАНОВ, Н. И. 1952 История развития лексики вепсского языка. Автореферат диссертации на соискание ученой степени кандидата филологических наук. Ленинград 1952.
БОГДАНОВ, Н. И. 1958a Народность вепсы и их язык. – Труды Карельского филиала Академии наук СССР. Выпуск XII. Прибалтийско-финское языкознание. Петрозаводск, 63–75.
БОГДАНОВ, Н. И. 1958b Вепсский язык на современном этапе развития. – Труды Карельского филиала Академии наук СССР. Выпуск XII. Прибалтийско-финское языкознание. Петрозаводск, 76–82.
БОГДАНОВ, Н. И. 1960 О некоторых особенностях восточно-вепcских говоров куйского и пондальского: (материалы). – Труды Карельского филиала АН СССР. Выпуск ХXIII. Прибалтийско-финское языкознание. Петрозаводск, 33–41.
БОРИСОВА А. 1924 Взаимоотношения полов у чухарей. – Старый и новый быт. Ленинград, 58–79.
ВЕПСЫ 1999 Вепсы: история, культура и межэтнические контакты. Сборник научных трудов. Петрозаводск: Издательство Петрозаводского государственного университета.
ВЕРШИНСКИЙ, А. Список карельских селений Московской области. Москва, 1932.
ВИЙТСО, Т.-Р. 1966 Описание плана выражения прионежского диа­лекта вепсского языка. Автореферат диссертации на соискание ученой степени кандидата филологических наук. Тарту.
ВИНОГРАДОВ Г. И. А. П. 1924 Из прошлого города Весьегонска и окружа­ющих его сел и деревень. Весьегонск.
ВЛАСОВА И. В. 1973 Этнический состав населения в верховьях Северной Двиныи ее притоков по переписям XVIII – первой четверти XX в. – Фольклор и этнография Русского Севера. Ленинград.
ВЛАСОВА И. В. 1976 Сельское расселение в Устюжном крае в XVIII – первой четверти XX в. Москва.
ГЕРД, А. С.–САВИЯРВИ, М.–ДЕ ГРААФ, Т. (ред.) 2002. Язык и народ. Тексты и комментарии. Тексты разговорной речи прибалтийско-финских языков и диалектов русского языка на Северо-Западе России. Санкт-Петербург: Санкт-Петербургский государственный университет.
ГЕРД, А. С.–САВИЯРВИ, М.–ДЕ ГРААФ, Т. (ред.) 2003. Язык и народ. Социолингвистическая ситуация на Северо-Западе России. Санкт-Петербург: Санкт-Петербург­ский государственный университет.
ЕФИМЕНКО, П. С. Заволоцкая Чудь. Архангельск 1869.
ЗАЙЦЕВА М. И. 1963 О некоторых суффиксах глагольного словообразования в вепсском языке. – Труды Карельского филиала Академии наук СССР. Выпуск XXХIХ. Прибалтийско-финское языкознание. Петрозаводск, 23–30.
ЗАЙЦЕВА М. И. 1964 К истории некоторых суффиксов глагольного словообразования в вепсском языке. – Вопросы финно-угорского языкознания. Грамматика и лексикология. Москва-Ленинград, 104–105.
ЗАЙЦЕВА М. И. 1966 Суффиксальное глагольное словообразование в вепсском языке. Автореферат диссертации на соискание ученой степени кандидата филологических наук. Тарту.
ЗАЙЦЕВА М. И. 1967 О суффиксах субъективной оценки в вепссском языке. – Прибалтийско-финское языкознание. Вопросы фонетики, грамматики и лексикологии. Ленинград: Наука, Ленинградское отделение, 64–66.
ЗАЙЦЕВА М. И. 1975 Термины родства в вепсском языке. – Fenno-ugristica. Труды по финно-угроведению I. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised. Vihik 344, 296–306.
ЗАЙЦЕВА М. И. 1978 Суффиксальное глагольное словообразование в вепсском языке. Ленинград: Наука.
ЗАЙЦЕВА М. И. 1981a Грамматика вепсского языка. Ленинград.
ЗАЙЦЕВА М. И. 1981b Об одном типе фразеологических сочетании в вепсском языке. –Прибалтийско-финское языкознание. Выпуск 6. Вопросы лексикологии и лексикографии. Ленинград: Наука, Ленинградское отделение, 22–25.
ЗАЙЦЕВА М. И.–МУЛЛОНЕН М. И. Образцы вепсской речи. Ленинград 1969.
ЗАЙЦЕВА М. И.–МУЛЛОНЕН М. И. Словарь вепсского языка. Ленинград 1972.
ЗАЙЦЕВА, Н. Г. 1969 К вопросу о двуязычии: (О некоторых особенностях смешанного вепсско-русского народного говора д. Марково Бабаевского р-на Вологодской обл. – Ученые записки Ленинградского государственного пед. института. Т. 378, 122–127.
ЗАЙЦЕВА, Н. Г. 1973 Об одной формы степени сравнения в вепсском языке. – Вопросы теории английского и русского языков. Вологда, 148–152.
ЗАЙЦЕВА, Н. Г. 1975a Именное словоизменение в вепсском языке: (История функционирование форм слова). Автореферат диссертации на соискание ученой степени кандидата филологических наук. Ленинград.
ЗАЙЦЕВА, Н. Г. 1975b Падежи послесложного образования в вепсском языке. – Вопросы финно-угроведения. Выпуск 6. Саранск: Мордовское кн. изд-во, 56–63.
ЗАЙЦЕВА, Н. Г. 1979 Отражение взаимодействия разносистемных языков в структуре одного языка (на материале вепсского языка). – К истории малых народностей Европейского Севера СССР. Петрозаводск 1979, 110–116.
ЗАЙЦЕВА, Н. Г. 1981a Именное словоизменение в вепсском языке: (История и функционирование форм слова). Петрозаводск: Карелия.
ЗАЙЦЕВА, Н. Г. 1981b Типы лексических основ имени в вепсском языке. – Прибалтийско-финское языкознание. Выпуск 6. Вопросы лексикологии и лексикографии. Ленинград: Наука, Ленинградское отделение, 40–45.
ЗАЙЦЕВА, Н. Г. 1988 О вепсско-саамских лексических параллелях. – Прибалтийско-финское языкознание. Вопросы лексикологии и грамматики. Петрозаводск, 22–32.
ЗАЙЦЕВА Н. Г. 1992 О соотношении карельского и вепсского элементов в лексике говора с. Михайловское. – Вопросы финской филологии. Петрозаводск, 15–21.
ЗАЙЦЕВА, Н. Г. 1994 Вепсско-русские языковые связи. – Прибалтийско-финское языкознание. Сборник статей. Петрозаводск, 83–99.
ЗАЙЦЕВА Н. Г. 1997 Вепсский язык. – Языки народов Российской Федерации и соседних государств. Энциклопедия. В трех томах. I. А–И. Наука: Москва, 260–267.
ЗАЙЦЕВА, Н. Г. 2000 Одна ли лексическая основа у одноосновных глаголов в вепсском языке. – Гуманитарные исследования в Карелии. Петрозаводск, 156–164.
ЗАЙЦЕВА, Н. Г. 2000 Вепсская литература 1990 годов. – История литературы Карелии. Т. 3. Петрозаводск, 420–432.
ЗАЙЦЕВА НИНА ГРИГОРЬЕВНА 2002a Вепсский глагол. Сравнительно-cопоставительное исследование. Автореферат диссертации на соискание ученой степени доктора филологических наук. Йошкар-Ола.
ЗАЙЦЕВА Н. Г. 2002b Вепсский глагол. Сравнительно-сопоставительное исследование. Петрозаводск: Периодика.
ЗАЙЦЕВА Н. Г. 2003 Триада возвратного спряжения в вепсском языке. – Прибалтийско-финское языкознание. Сборник статей, посвященный 80-летию Г. М. Керта. Петрозаводск, 97–106.
ЗАЙЦЕВА, Н. Г., ЯКОВЛЕВА Л. П. 1991 Этапы исследования вепсского языка в свете библиографии. – Прибалтийско-финское языкознание. Петрозаводск, 82–113. Записки о Московiи (Rerum Moscovitarum Commentarii) Барона Герберштейна. Съ латынскаго базельскаго изданiя 1556 года перевелъ И. Анонимовъ. С.-Петербургъ, 1866.
ИГУШЕВ, Е. А. 1981 Вепсский элемент в коми языке. – Congressus Quintus Internationalis Fenno-Ugristarum 20.–27. aug. 1980. VII. Turku, 192–197.
ЙОАЛАЙД, М. О собирании и изучении вепсского фольклора. – К истории малых народ- ностей Европейского Севера. Петрозаводск 1979, с. 122–132.
КОЛМОГОРОВ, A. И. 1906 Поездка по Чухарии (предварит. сообщ.). – Землеведение 1905, кн. III–IV. Москва, 93–114.
КОЛМОГОРОВ, A. И. 1908 Озера Тихвинскаго уезда. – Землеведение 1907, кн. III–IV. Москва, 1–32.
КОЛМОГОРОВ, A. И. 1913 Чухарская свадьба. (Черты обрядовой жизни у чухарей). Сборник в честь 70-летия проф. Д. Н. Анучина. Москва,
КУПЦОВ, БОРИС Весьёгонск. Из истории нашего края.
КЯХРИК, А. 1974 Некоторые замечания об образовании личных окончаний в южно-вепсском диалекте. – Вопросы советского финно-угроведения. Языкознание. Петрозаводск 1974, 24.
КЯХРИК, А. 1978 О формировании парадигмы возвратных глаголов в вепсском языке. – Советское финно-угроведение XIV, nr 4, 267–275.
КЯХРИК, А. 1979 О влиянии двух языковых ареалов на систему категории времени южновепсского глагола. – Вопросы финно-угроведения. Языкознание. Сыктыв­кар, 50.
КЯХРИК, А. 1985a Развитие и структура системы глагольного словоизменения в вепсском языке (на материале южновепсского диалекта). Автореферат. Тарту.
КЯХРИК, А. 1985b Описание систкмы глагольного словоизменения и интерпретация
параллельных форм. – Материалы Международного конгресса финно-угроведов. Москва, 116–118
КЯХРИК, А. 1987 Структурные особенности форм основного и рефлексивного спряжения в южновепсском диалекте. – XVII Всесоюзная финно-угорская конференция. Языкознание. (Тезисы докладов) I. Устинов, 126–127.
КЯХРИК, А. 1989a Ранные записи по южно-вепсскому диалекту и их значение для cовременной диалектологии. – Проблемы истории и культуры вепсской народности. Петрозаводск, 106–110.
КЯХРИК, АЙМЕ 1989b Проблемы будущего вепсов и вепсского языка. – Советское финно-угроведение, nr 4, 281–287.
ЛЕСКОВ, Н. 1895 Отчет о поездке в Чудской край (Олонецкой губ. Лодейнопольскаго уезда) в 1894 г. – Живая старина. Выпуск 1. С. Петербург, 1– 16.
ЛЫТКИН, В. И. Карело-вепсские заимствования в коми языке. – ВСФУФ II. П., 13–14.
МАЙНОВ В. 1877 Приоятьская Чудь. (Весь–Вепсы). (Посвящается проф. Карлу Уйфальви-де-Мезо-Ковешдъ). – Древняя и новая Россия III, № 5, 38–53; №.6, 133–143. Санкт-Петербург.
МАЙНОВ В. Н. 1881 Несторова Весь и карельскiя дљти. – Живописная Россiя. Отечество наше въ его земельномъ, историческомъ, племенномъ, экономическомъ и бытовомъ значенiи. Том I, часть II. С?верная Россiя. Озерная или Древне-Новгородская область. (Продолженiе). Санкт-Петербургъ-Москва 1881, 493–526.
МАКАРЬЕВ С. 1929 Вепсы. Этнографический очерк. – Карело-Мурманский край № 1, 6–10; № 2, 31–32; № 11/12, 38–42.
МАКАРЬЕВ С. 1932 Вепсы. Этнографический очерк. Ленинград: Кирья.
МАЛИНОВСКАЯ С. П. 1930 Из материалов по этнографии вепсов. – Западнофинский сборник. Ленинград, 163–200.
МОРЕВ Н. 1924 Старое и новое. (Очерк из быта чухарей). – Старый и новый быт. Ленинград, 45–57.
МУЛЛОНЕН И. И. 1985 О гидронимии бассейна р. Ояти. – Приложение к книге С. И. Кочкуркина, А. Н. Линевский, Курганы летописной веси Х – начала ХIII века. Петрозаводск, 184–196.
МУЛЛОНЕН И. И. 1996 Об одной древнерусской модели в Присвирье и Обонежье. – Язык: история и современность. СПб, 109–120.
МУЛЛОНЕН ИРМА ИВАНОВНА 2000a Топонимия Присвирья: Проблемы этно­ языкового контактирования. Автореферат диссертации на соискание ученой степени доктора филологических наук. Йошкар-Ола.
МУЛЛОНЕН И. И. 2000b Вепсский след в топонимия Олонецкого перешейка. – Материалы международной научно-методической конференции преподавателей и аспирантов, посвященной 75-летию кафедры финно-угорской филологии СПбГУ. СПб: Издательство Санкт-Петербургского университета, 61–66.
МУЛЛОНЕН И. И. 2000с Лимноним Ильмень в контексте ареальной дистрибуции топонимических основ российского Северо-Запада. – Финно-угорское наследие в русском языке. Сборник научных трудов. Выпуск 1. Екатеринбург: ИПЦ  «Издательство Уральского университета, 56–67.
МУЛЛОНЕН И. 2001 Этнолингвистическая история Обонежья. – Очерки исторической географии. Северо-Запад России. Славяне и финны. Под редакцией А. С. Герда и Г. С. Лебедева. Санкт-Петербург: Издательство С.-Петербургского университета, 332–348.
МУЛЛОНЕН И. И. 2003 О формировании населения Южной Карелии по топонимическим свидетельствам. –2002 Язык и народ. Тексты и комментарии. Тексты разговорной речи прибалтийско-финских языков и диалектов русского языка на Северо-Западе России. Под редакцией А. С. Герда, М. Савиярви, Т. де Граафа. Санкт-Петербург: Санкт-Петербургский государственный университет, 80–103.
МУЛЛОНЕН И. И. 2005
МУЛЛОНЕН, M. 1967a О влиянии синтасического строя русского языка на вепсский язык. – Прибалтийско-финское языкознание. Вопросы фонетики, грамматики и лексикологии. Ленинград: Наука, Ленинградское отделение, 39–43.
МУЛЛОНЕН, M. 1967b Вепсская письменность. – Прибалтийско-финское языкознание. Вопросы фонетики, грамматики и лексикологии. Ленинград: Наука, Ленинград­ское отделение, 105–109.
МЫЗНИКОВ, С. А. 1994 Лексика прибалтийско-финского происхождения в русских  говорах Обонежья. Автореферат диссертации на соискание ученой степени кандидата филологических наук. Санкт-Петербург.
МЫЗНИКОВ, С. А. 1996 Глаголы прибалтийско-финского происхождения в новгород­ских говорах. – Этимологическе исследования. Выпуск шестой. Екатеринбург, 80–87.
МЫЗНИКОВ, С. А. 1997 Сельскохозяйственная лексика прибалтийско-финского происхождения в русских говорах Карелии и сопредельных областей. – Традиционная культура финно-угорских народов и соседних народов: Проблемы комплексного изучения. Между­народный симпозиум г. Петрозаводск 9–12 февраля 1997 г. Тезисы докладов. Петрозаводск, 88–89.
МЫЗНИКОВ, С. А. 2003a Атлас субстратной и заимствованной лексики русских говоров
Северо-Запада.. Санкт-Петербург: Наука.
МЫЗНИКОВ, С. А. 2003b Русские говоры Обонежья. Ареально-этимологическое
исследование лексики прибалтийско-финского происхождения. Санкт-Петербург:
Наука.
МЫЗНИКОВ, С. А. 2004 Тематический этимологический словарь русских говоров
Северо-Запада. Финно-угорские, балтийские и тюркские заимствования.
Санкт-Петербург: Наука.
НИКОЛЬСКИЙ, Д. П.1895 Кайваны или чухари. – Живая стариина. Выпуск 1, 14–16.
ПАЛЬМЕОС, П. 1982 Суффикс -nik в прибалтийско-финских языках. – Советское финно-угроведение № 1, 1–7.
ПИМЕНОВ, В. В. 1957 Поездка к прионежским вепсам. – Советское этнография № 3, 158–163.
ПИМЕНОВ, В. В. 1960 К вопросу о карельско-вепсских культурных связях. – Советское этнография № 5, 30–41.
ПИМЕНОВ, В. В. 1976 К вопросу этнокультурных связей вепсов и карел. – Происхождение Карелии. Йоэнсуу.
ПИМЕНОВ, В. В. 1965 Вепсы. Очерк этнической истории и генезиса культуры. Москва–Ленинград.
ПИМЕНОВ, В. В. 1968 Чудские предания как источник по этнокультурной истории Европейского Севера СССР. – Советское этнография № 4, 30–42.
ПИМЕНОВ, В. В.–СТРОГАЛЬЩИКОВА, З. И. 1989 Вепсы: расселение, история, проблемы этнического развития. – Проблемы истории и культуры вепсской народности. Петрозаводск, 4–26.
ПОДВЫСОЦКИЙ, Н. 1889 Кайваны. – Естествознание и география № 1, 51–62.
ПОПОВ, М. И. 1972 Вепсский язык и его конзонантизм в сравнении с русским и английским. – Филологические науки. Петрозаводск, 174– 185.
ПРОБЛЕМЫ истории и культуры вепсской народности. Петрозаводск 1989.
РАВДОНИКАС, В. И. 1925 I. Население Тихвинского края. II. Чухари. Тихвин.
РАВДОНИКАС, В. И. 1926 Чухари. – Тихвинский край. Тихвин, .
РЯБИНИН, Е. А. 1997 Финно-угорские племена в составе Древней Руси. К истории славяно-финских этнокультурных связей. Историко-археологические очерки. Санкт-Петербург: Издательство Санкт-Петербургского университета.
САВВАТЕЕВ, Ю. А. Степан Андреевич Макарьев: Жизнь и деятельность. (К 100-летию со дня рождения. – Вепсы, 10–41, 1999
САЛО, И. В. 1971 Из истории взаимоотношений вепсов, карел и русских карельского Беломорья . – Прибалтийско-финское языкознание вып. 5, 57–62.
САЛО, И. В.–СУХАНОВА, В.О. 1979 О некоторых языковых параллелях в вепсских и карельских диалектах и русских народных говорах Карелии. – Вопросы финской филологии. Петрозаводск, 66–76. СНМ 1861 Списки населенныхъ мљстъ Российской империи. Томъ I. Архангельская губерния. Списокъ населенныхъ мљстъ по свљдљнiямъ 1859 года. Санкт-Петербургъ. СНМ 1866 Списки населенныхъ мљстъ Российской империи. Томъ VII. Вологодская губерния. Списокъ населенныхъ мљстъ по свљдљнiямъ 1859 года. Санкт-Петербургъ. СНМ 1879 Списки населенныхъ мљстъ Российской империи. Томъ XXVII. Олонецкая губернiя. Списокъ населенныхъ мљстъ по свљдљнiямъ 1873 года. Санкт-петербургъ.
ТУРКИН, А. И. 1970 К вепсско-карельским заимствованиям в коми-зырянских диалектах. – Вопросы финно-угроведения. Выпуск V. Йошкар-Ола, 156–159.
ТУРКИН, А. И. 1974 О прибалтийско-финских и коми-зырянских языковых контактах. – Советское финно-угроведение, X, 1, 7–9.
УСПЕНСКИЙ П. 1913 Русско-чудский словарь. Санкт-Петербург.
ХЯМЯЛЯЙНЕН, М. М. 1954 К вопросу о чередовании ступеней согласных в прошлом вепсского языка. – Труды Карельского филиала Академии наук СССР. Выпуск I. Прибалтийско-финское языкознание. Петрозаводск, 98–108.
ХЯМЯЛЯЙНЕН, М. М. 1958 Об агглютинатах в вепсском языке и в южно-карельских говорах карельского языка. – Труды Карельского филиала Академии наук СССР. Выпуск XII. Прибалтийско-финское языкознание. Петрозаводск, 83–94.
ХЯМЯЛЯЙНЕН, М. М. 1960 О развитии внутренне-местных падежей в северо-восточной группе прибалтийско-финских языков. – Труды Карельского филиала Академии наук СССР. Выпуск XXIII. Прибалтийско-финское языкознание. Петрозаводск, 84–109. ХЯМЯЛЯЙНЕН, М. М. 1962 Внешне-местные падежи в северо-восточной группе прибалтийско-финских языков. – Вопросы финно-угорского языкознания. К 70-летию со дня рождения члена-корреспондента АН СССР Д. В. БУБРИХА. Москва-Ленинград: Издательство Академии наук СССР, 109–126.
ХЯМЯЛЯЙНЕН, М. М. 1963 О развитии гласных в конце слова в карельском и вепсском языках. – Труды Карельского филиала Академии наук СССР. Выпуск XXХIХ. Прибалтийско-финское языкознание. Петрозаводск, 12–22.
ЧЕРНЯКОВА И. А. Население Олонецкого края в 17 веке. – Вопросы истории Европей­ского Севера. Петрозаводск 1988, 115–138.
ШЕВЕЛЕВ, В. 1976 Каргопольские древности. – Коммунист № 106 (5717), 2.09.1976, 4.
ЫЙСПУУ, Я. 1997 Топонимика Тихыинских карел: названия деревень и гидронимия. – Из истории С.-Петербургской губернии: Новое в гуманитарных исследованиях. Санкт-Петербург: Издательство С.- Петербургской губернии: Новое в гуманитарных исследованиях. Санкт-Петербург: Издательство С.-Петербургского университета, 72–79.